Auerbachi põimik on autonoomsete närvikiudude ja rakkude kogum, mida leidub peamiselt inimese soolestiku lihaskudedes. Seda tuntakse ka kui müenteriaalset põimikut, mis on saanud nime selle asukoha järgi; myo tähendab “lihast”, enteron aga “soolestikku”. See on osa enteraalsest närvisüsteemist, mis on autonoomse närvisüsteemi osa, mis kontrollib seedetrakti. Viimane koosneb peamiselt soolestikust ja maost.
Auerbachi põimiku päritolu on medula oblongata, mis on ajutüve alumisest osast pärit rakkude kogum. Vagus ehk kümnendik 12 kraniaalnärvist, mis otse ajust väljuvad, kannab kimbu oma asukohta. Auerbachi põimikut võib leida ka nii maolihastest kui ka söögitorust, mille kaudu toit ja jook makku jõuavad.
Täpsemalt asub Auerbachi põimik lihase karvkatte ringikujulise ja pikisuunalise kihi vahel, mida mõnikord nimetatakse muscularis propriaks või muscularis externaks. See vastutab seedetrakti motoorika reguleerimise eest, mis tähendab, et seedetrakti komponendid peavad saama liikuda spontaanselt, iseseisvalt ja aktiivselt. See on ka seedetrakti peamine närvivarustus.
Seetõttu on Auerbachi põimik kliiniliselt oluline, kuna seda on seostatud ahalasiaga. See seisund ilmneb motoorika puudumisel. Selle häire korral on mõjutatud söögitoru ja kardia silelihased, mis on maoosa, mille külge on kinnitatud söögitoru; viimane anatoomiline osa on tuntud ka kui söögitoru alumine sulgurlihas (LES). Achalasiat põdevatel inimestel on raskusi toidu ja joogi neelamisega ning neil on kalduvus tagasivoolamisele või toidu söögitorust väljutamisele. Praegu ei ole achalasia põhjuseid teada.
Auerbachi põimik on oma nime saanud 19. sajandi saksa anatoomi ja neuropatoloogi Leopold Auerbachi järgi, kes on esimene müenteriaalse põimiku kirjeldaja. Breslau ülikooli neuropatoloogia dotsent praeguses Edela-Poola linnas Wroclawis avastas Auerbach ka haiguse, mis viitab kõrvade, näojoonte ja keele ülekasvule, mida nimetatakse Friedreich-Auerbachi haiguseks. Viimase avastamise eest jagab ta au Saksa patoloogi ja neuroloogi Nikolaus Friedreichiga.