Atrioventrikulaarne fistul on teatud tüüpi ühendus, mis on loodud veeni ja arteri vahel. See ebanormaalne ühendus suurendab veresoone läbimõõtu ja võib muuta vere liikumist kehas. Sageli luuakse see kirurgiliselt patsientidele, kes saavad neerudialüüsi, et võimaldada juurdepääs vajalikele veresoontele ja võimaldada puhastatud vere vastuvõtmiseks. See võib aga tekkida kaasasündinud väärarengu, arteriaalse haiguse või vigastuste, näiteks relvalasudest ja pussitamisest tekkinud haavade tõttu.
Kirurgiliselt loodud atrioventrikulaarse fistuli üks peamisi eeliseid on see, et seda saab kasutada mitu aastat kroonilise neeruhaigusega patsientidel, ilma et oleks vaja asendada. Hemodialüüsi käigus eemaldatakse veri veresoontest, puhastatakse ja seejärel suunatakse veenidesse. Fistul ühendatakse dialüüsiaparaadiga ning veri väljub ja naaseb ravi ajal fistuli kohale. Dialüüsis kasutatava atrioventrikulaarse fistuli levinuim koht on küünarvars. Ühendades arteri veeniga, on tekkiv veresoon piisavalt suur, et toime tulla suurenenud veremahuga.
Pärast seda, kui neerupatsiendile luuakse kirurgiliselt atrioventrikulaarne fistul, kulub tavaliselt üks kuni kolm kuud, enne kui seda saab dialüüsraviks kasutada. Kohal tuleb lasta piisavalt paraneda, et taluda verevoolu survet. Fistuli paranemise ajal ei tohi patsientidel lubada autot juhtida ega raskeid raskusi tõsta. Patsiente saab õpetada jälgima oma fistuleid ja tuvastama võimalike probleemide märke, nagu verehüübed.
Teatud tüüpi atrioventrikulaarsed fistulid võivad inimese tervisele pigem kahjulikud kui kasulikud olla ning see on tavaliselt juhtum, kui fistul on vigastuse tagajärjel tekkinud või haarab kehas suurt arterit. Näiteks kui tekib fistul, mis hõlmab mõnda aordi osa, võib südamel olla rohkem tööd, et tagada piisava koguse vere jõudmine kõikidesse vajalikesse kudedesse. Mõned suured kaasasündinud fistulid võivad sõltuvalt nende asukohast ja patsiendi üldisest tervislikust seisundist vajada kirurgilist korrigeerimist. Paljudel juhtudel liigub veri arterist otse veeni, selle asemel, et siseneda kapillaaridesse, nagu see on normaalse verevoolu eeldatav tee. See võib olla ohtlik, kuna paljud koed saavad verevarustust väikestest kapillaaridest ja ebapiisav verevool võib põhjustada kudede surma.