Assumpsit on ladinakeelne fraas, mis tähendab “ta võttis kohustuse” või “ta lubas”. Õiguslikust vaatenurgast on oletus iidne termin, mida isik kasutas menetlusdokumentides lepingu rikkumisest tuleneva kahju sissenõudmiseks. Hageja kinnitab, et kostja ei pidanud kinni eeldusest – lubadusest. Kui kostja oma lubadust ei täida, oleks see rikkumine, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Ajalooliselt oli oletusnõude esitamine ainus viis, kuidas pool sai lepingu rikkumise eest kahju hüvitada, kuna muid õiguskaitsevahendeid ei olnud.
Iidsetel aegadel ei eksisteerinud seadusandlikke organeid, et vastu võtta seadusi erakodanike vaheliste lepingute jõustamiseks. Kohtud pidid otsuste tegemisel tuginema tavaõigusele. See seadus töötati välja kohtute otsuste kaudu, mis põhinesid tolleaegsete inimeste tavadel. Algselt ei olnud tavaõiguse kohaselt eralepingud üksikisikute vahel täitmisele pööratavad. Isegi kui oleks selge, et kaks osapoolt olid sõlminud kokkuleppe ja üks pooltest seda lepingut rikkus, ei pakuks tavakohus õiguskaitsevahendit.
Lõppkokkuvõttes tunnustasid õigluskohtud eeldust mehhanismina, mis võimaldab tal eralepinguid jõustada. Õiguskohtud lähtusid oma otsustes õigluse või õigluse põhimõtetest. Õiguskohus oli Inglismaal ja varajastes Ameerika kolooniates tuntud kui kantseleikohus. Inglismaa kaotas õigluskohtud, kui kehtestas kohtuseadused, millega kehtestati Inglismaa praegune kohtusüsteem. USA kaotas kohtud, kui võttis vastu föderaalse tsiviilkohtumenetluse reeglid.
Aja jooksul sai oletusest hagi põhjus, mis võimaldas kahju sisse nõuda. Kui kokkulepe oli selgesõnaline – sõnaselgelt ja selgelt suulises või kirjalikus keeles antud lubadus –, siis oli sissenõudmise nõue selge oletus. Näiteks kui maalri lubas hobuse eest kodu värvida ja majaomanik oleks sellega nõus, oleks see selgesõnaline kokkulepe. Kui majaomanik ei suuda hobust pärast värvimistööde lõpetamist kohale toimetada, on maalril hagi põhjus majaomaniku vastu.
Üldine eeldus oli kaudsete lepingute kahju hüvitamise hagi. Üksikisikud sõlmiksid oma tegevuse põhjal kaudse lepingu. Kohtud uurivad poolte käitumist, et mõista poolte kavatsust. Sõltuvalt asjaoludest võib kohus järeldada, et poolte vahel oli vaikimisi sõlmitud leping. Seejärel võiks kohus teha asjakohase otsuse, et tagada õigluse saavutamine.