Assonantsi ehk vokaalihelide sobitamise kunsti tekstiridades kasutatakse luules peamiselt spetsiifiliste helikombinatsioonide tekitamiseks, mis tekitavad kuulajas ja lugejas kirjanduslikke või kuulmisassotsiatsioone. Assonantsi abil saab luuletust teistmoodi kõlama panna ja ka kirjanduslikule sümboolikale “vihjeid” anda. Koos assonantsiga kasutavad kirjanikud luules ka erinevaid kaashäälikumustreid, sealhulgas alliteratsiooni ehk kaashäälikuid sõnade alguses.
Assonantsi üks peamisi kasutusviise luuletustes on aidata tekstil „voolada”, peamiselt auditoorsest vaatenurgast. Ühilduvate täishäälikute valimine annab luulereale omamoodi voolujoonelise kõla, mis on paremini kättesaadav “muusikakõrvaga” lugejatele või teistele, kes hindavad luules foneetilist tooni. Flow on moodsate luuletüüpide element, näiteks teadvusevoolus või „biitluules“, stiilides, mis on mõjutatud kaasaegsemast värsimõtteviisist.
Teine viis assonantsi kasutamiseks luuletustes on kasutada ühtseid täishäälikuid olulistes sõnades, üldiselt nimisõnades, et käivitada seos kahe idee vahel. Näiteks kui kirjanik ühendab kaks assonantssõna, nagu “mais” ja “hommik”, võib see aidata luua nende kahe asja vahel mingi peene seose. See idee töötab ka pärisnimedega.
Mõned kirjanikud võivad luuletustes kasutada ka assonantsi, et luua “heledad kõlavad” read või muud selgelt toonitud read. Selline rida nagu “satiini mähitud õunaõied” on valjusti rääkides omamoodi ereda tooniga, tuginedes “heledale” lühikesele “a” helile. See on veel üks viis, kuidas see kirjanduslik konventsioon võib olla kasulik luule loomisel, mis kõlab nii hästi, kui see lehel välja näeb.
Assonants on eriti tõhus luuletuste puhul, mis on kirjutatud “lugemiseks” või esitamiseks. Erinevalt traditsioonilistest luulevormidest, mida peamiselt loetakse, tuleb esitus-tüüpi luulet selle sõnalise vormi pärast kirjutada kõrvaga. Kui kaashäälikumeetoditel nagu alliteratsioon kipub luules olema mitmekesisemaid kasutusviise, on luuletustes assonants seotud peamiselt “visuaalselt väljendatud” meetri ideega.