Asjakohane vahemik on käitumisvahemik või ulatus, mille puhul teatud äritegevusega seotud tegevused jäävad eeldatavasti teatud piiridesse. See kehtib nii püsikulude kui ka muutuvkulude kohta, mida võib vaadeldava perioodi kohta keskmistada. Asjakohase vahemiku tuvastamise idee on võimaldada ettevõtetel tõhusalt prognoosida nii kulusid kui ka tulusid, et saaks koostada tulevaste perioodide toimiva eelarve.
Üks võimalus asjakohast vahemikku mõista on kaaluda tuleva aasta eelarve koostamist. Protsessi osana hinnatakse iga ettevõtte hetkel kantud püsikulu ülevaatamist. Eesmärk on kindlaks teha, kas mõni nendest püsikuludest tõenäoliselt uuel eelarveperioodil suureneb ja kui jah, siis milliseid allahindlusi tuleb selle muudatuse jaoks teha. Samal ajal hinnatakse muutuvkulusid ja luuakse nende kuludega võimalik liikumine, et rahuldada nende keskmiste kulude suurenemise või vähenemise ootusi. See võimaldab luua eelarve, mis on piisavalt täpne, et jääda eeldatavate tulude piiridesse, kuid piisavalt paindlik, et kohandada teatud ridade kirjeid juhuks, kui erinevate kulutuste korral suurenevad või vähenevad.
Asjakohase vahemiku tuvastamisel on suur vajadus kasutada faktilist teavet. Kuigi on võimalik välja töötada mingi vahemik, kasutades kõikvõimalikke kriteeriume, sealhulgas lootusi ja unistusi ettevõtte tuleviku suhtes, võivad need olla tegelikkuses põhjendatud, kuid ei pruugi. Asjakohase vahemiku eristab see, et protsess nõuab eelseisva eelarveperioodi jooksul mõistliku tõenäosusega arvestamist ja nende sündmuste arvessevõtmist. See tähendab, et väheneb tõenäosus, et majanduses toimuvad nihked rabavad, mis omakorda tähendab, et ettevõttel on suurem võimalus ellu jääda mis tahes sündmuste ahel, mis peaks aset leidma.
Asjakohase vahemiku määramise võti on kasutada nii ajaloolisi andmeid kui ka tulevaste majandussündmuste prognoose, millel võib olla teatud mõju ettevõttega seotud tegevuskuludele. See võimaldab lisada ridadesse teatud paindlikkust, nii et isegi kui halvim stsenaarium ilmneb ja kulud üldiselt suurenevad, püsib ettevõte kindlal rahalisel alusel. Selle lähenemisviisi lisaeelis on see, et kui see halvim stsenaarium ei realiseeru, jääb ettevõttele sageli eelarveperioodi lõpus ülejääk, mida saab seejärel investeerida kapitali parandamisse või muul viisil kasutada ettevõtte väljavaadete parandamiseks. äri eelseisvatel perioodidel.