Asesõna on sõna, mida kasutatakse nimisõna, nimisõnafraasi või mõne muu asesõna kohahoidjana. Asesõnu kasutatakse tavaliselt kirjas ja kõnes sõnade voolu sujuvaks hoidmiseks, vähendades täissubjekti või objektsõna korduvat kasutamist.
Asesõnad tulevad tavaliselt pärast nimisõna, mida nad asendavad, nagu lauses:
Lily naeratas talle ja seda tehes langesid ta juuksed näo ette.
Mõnes piirkondlikus kõnes ja vähem formaalses kirjutises võib asesõna esineda enne nimisõna, mida see asendab, kuid sel juhul tuleks väga selgelt väljendada, millist nimisõna asendatakse. Pretsedentse asesõna dialektiline näide on:
Ta naeratas talle, nagu ka Lily, samal ajal kui ta juuksed langesid ta näo ette.
Oluline on märkida, et ülaltoodud näidetes ei ole tema juhtumid asesõnad, vaid konkreetselt omastavad asesõnad. Pigem on need omastavad omadussõnad.
Asesõna tüüpe on palju, kuid kõige olulisemad on isiklik, demonstratiivne, suhteline, küsiv, määramatu, intensiivne ja refleksiivne.
Isikuline asesõna asendab konkreetset asja või isikut, mis võib olla lause subjektiks või objektiks. Valdusele võib viidata ka isikuline asesõna. Isikliku subjekti asesõna ja isikuobjekti asesõna kasutamine on üks õppetundidest, mida paljud inimesed peavad õppima, kui nad proovivad grammatiliselt rääkida, nagu on iseloomustatud olukorrast Mina/mina. Sõna I kasutatakse olukordades, kus esimese isiku isikuline asesõna asendab lause subjekti, samas kui sõna mina kasutatakse siis, kui esimese isiku isikuline asesõna asendab lause objekti.
Tavaline segadus tekib siis, kui teine inimene on paaris esimese isiku asesõnaga ja kõnelejad pole kindlad, kas kasutada mina või mina. Näiteks: lause John ja mina läksime aeda. on ebagrammaatiline, sest asesõna asendab antud juhul lause subjekti — me Johniga läksime aeda, aed ei läinud meile. Teisest küljest sellises lauses nagu Kelner andis meie toidu Johnile ja mulle. minu kasutamine on õige — sel juhul on lause subjektiks kelner ning nii toit kui ka fraas John ja mina on objektid.
Enamiku asesõnade (nt meie/meie) puhul ei ole inimestel raskusi kindlaks teha, millal kasutada objektiivset käände ja millal subjektiivset käände – oleks tõesti imelik kuulda, et keegi ütleks, et Meie läksime aeda. Ainus teine juhtum, mis enamikule inimestele raskusi valmistab, on kes/kellele, mis on nii subjektiivse kui ka objektiivse juhtumi puhul enamasti lahendatud kelle aktsepteerimisega.
Lisaks isikupärastele asesõnadele võib asesõna kasutada paljude muude nimisõnade asendamiseks. Näiteks demonstratiivsed asesõnad viitavad nimisõnadele, mis asuvad ruumis või ajas lähedal või kaugel. Demonstratiivsed asesõnad on see ja see lähedalasuvate nimisõnade jaoks ning see ja need kaugemate nimisõnade jaoks.
Suhtelised asesõnad on sõnad kes, keda, mis ja see. Neid kasutatakse kahe erineva klausli või fraasi ühendamiseks, nagu lauses Kõige andekama kirjanik ei pruugi olla avaldatud.
Küsivaid asesõnu kasutatakse küsimuste esitamiseks. Need asesõnad on mis, mis, kes ja kes. Näide on toodud lauses Kes on sinu lemmiknäitleja?
Ebamäärased asesõnad on sageli tegelikult ebamäärased omadussõnad ja klassifikatsioon sõltub suuresti sellest, kellelt te küsite. Määratlemata asesõnade loetelu on üsna pikk, kuid sisuliselt on tegemist asesõnadega, mis viitavad mittespetsiifilisele asjale. Näiteks võib tuua lause, et John andis Glendale kõik autost.
Intensiivseid asesõnu kasutatakse nimisõna või asesõna tugevdamiseks, mille järel need tulevad. Intensiivseid asesõnu ei kasutata tänapäevases kirjutamises ega kõnes tavaliselt, välja arvatud ametlikel sündmustel ja kõnedel. Intensiivse asesõna näide on lauses Ta ise tegi, mis vaja.
Refleksiivseid asesõnu kasutatakse selgesõnaliseks viitamiseks klausli subjektile. Need on sõnad nagu ta ise, ta ise, sina, ise või mina, nagu lauses, mida John meenutas hea sõnaga, küsis hiljem endalt, kus see kõik valesti läks.
Asesõnad on inglise keele oluline osa, aidates hoida lauseid voolavana, ilma et nad oleks verbiilsusse takerdunud. Siiski on oluline meeles pidada, et asesõna on ainult nii kasulik, kuivõrd seda on lihtne lähtenimisõnani tagasi leida. Vältida tuleks mitme objektiga lauseid ja korduvat asesõnade kasutamist, mis võiksid viidata mõnele objektile – asesõnad on mõeldud mõistmise parandamiseks, mitte selle kahandamiseks.