Mis on arteriograafia?

Arteriograafia on protseduur, mida kasutatakse arterite sisemuse kujutise loomiseks. Seda meditsiinilist kuvamistehnikat kasutatakse mitmete arterite ahenemist või ummistumist hõlmavate seisundite diagnoosimiseks ja jälgimiseks. Seda saab teha haiglas, kliinikus või radioloogiakliinikus ning see on tavaliselt ambulatoorne protseduur, kuigi seda saab kasutada ka haiglaravil olevatel patsientidel, kes jäävad pärast protseduuri haiglasse, et lahendada käimasolevaid meditsiinilisi probleeme.

Arteriograafia, tuntud ka kui angiograafia, hõlmab kontrastaine süstimist huvipakkuvasse piirkonda. Värvaine on röntgenikiirgusel selgelt nähtav, võimaldades arstil või radioloogil jälgida värvi liikumist läbi arterite. Värvaine liikumistee võib paljastada arterite ummistusi või ummistusi, arterite ahenemist ja muid probleeme, näiteks väärarenguid, mis võivad patsiendile probleeme tekitada.

Selle protseduuri käigus kannab patsient haiglamantlit ja lamab röntgenilaual. Fluoroskoopia abil viiakse kehasse kateeter, tavaliselt läbi reiearteri, ja suunatakse huvipakkuvasse piirkonda. Kui see on paigas, süstitakse kontrastainet ja tehakse rida röntgenikiirgusid. Pärast protseduuri lõppu võib patsient minna, kuigi tal võidakse paluda jääda jälgimisele, et veenduda, et negatiivseid reaktsioone ei esine.

Arteriograafia protseduuri võimalikud tüsistused hõlmavad allergilist reaktsiooni värvainele, arteri oklusiooni või neerukahjustusi. Tavaliselt kontrollib arst patsienti enne testi läbiviimist, et veenduda, et see on ohutu, ja sekkutakse kohe, kui patsiendi haiglas või kliinikus viibimise ajal ilmnevad tüsistuste nähud. Enamikul patsientidest tekib kontrastaine tõttu ka ajutine õhetus. Protseduuri ajal võidakse neile rahustamiseks anda rahusteid, et pildid ei kahjustaks.

Mõned näited tavalistest arteriograafiaprotseduuridest, sealhulgas aju-, koronaar-, alajäsemete ja neeruarteriograafia, mis kõik on nimetatud protseduuri käigus uuritud huvialade järgi. Saadud arteriogramme saavad hinnata radioloog ja arst, et teha kindlaks, milline on patsiendi olukord. Ilmse probleemi lahendamiseks võidakse anda ravisoovitusi või julgustada patsienti läbima täiendavaid uuringuid, et anda arstile rohkem teavet.