Armastus on nimi, mida kasutatakse kellegi või millegi kiindumuse väljendamiseks. Deminutiivse sufiksiga nimed või pealkirjad, pärisnimede lühendatud vormid või näiliselt mitteseotud sõnad, nagu „part” või „kõrvits”, võivad kõik kvalifitseeruda armastuse mõisteteks. Ilma tõelise kiindumuseta või vales olukorras võivad need sõnad olla väga solvavad.
Paljudes erinevates keeltes lisatakse nii päris- kui ka sobimatute nimisõnade lõppu erinevaid silpe, mis viitavad vähesusele ja tavaliselt kiindumusele. Neid tuntakse deminutiivsete järelliidetena. Näiteks -(c)ito/-(c)ita on üht tüüpi deminutiivne järelliide hispaania keeles, -chen või -lein saksa keeles ja -etto/-etta itaalia keeles. Inglise keeles kasutatakse sageli järelliidet -ie või -y, näiteks Willie ja Johnny Williami ja Johni asemel.
Pärisnimesid lühendatakse paljudes keeltes armastuse või hüüdnimena. Näiteks võib Elizabethi-nimelist naist tunda Eliza, Lizi või Bethi nime all. Mõnikord muudetakse nime mõnevõrra, nagu Bessil. Sageli lisatakse lühendatud nimele ka deminutiivne järelliide, nagu näiteks Lizzy ja Betsy puhul. Nii lühendatud vorme kui ka deminutiivse sufiksiga sõnu nimetatakse ka hüpokorismideks.
Omastavat asesõna “minu” kasutatakse paljude armastusterminite alguses mitmes keeles. Näideteks on inglise keeles „my sweetheart” ja „my darling” ning prantsuse keeles mon amour ja ma chérie. Mõnikord on armastuse mõiste lihtsalt “minu”, millele järgneb suhte tüüp, näiteks “minu mees” või “minu naine”.
Mõned armastuse mõisted on ilmselgelt tuletatud meeldiva varjundiga sõnadest, nagu “kullake” või “suhkur”, samas kui teisi on raskemini seletatav. Prantsuse sõna armastus võib hõlmata mitut looma, näiteks ma caille, mis tähendab “minu vutt”. Samamoodi on “lemmikloom” ja “part” levinud Inglismaa teatud piirkondades.
Kuigi lähedastele sõpradele ja pereliikmetele meeldivad sageli ühised kiindumustingimused, on mõned inimesed solvunud, kui võõras nende poole pöördub sarnaste tingimustega. Samuti keelavad teatud sotsiaalsed olukorrad ja töösuhted hellitustingimuste kasutamise. Kuigi laps võib kutsuda naabrit sõbraliku hüüdnimega, oleks kohatu, kui sama laps kasutaks seda nime oma õpetaja jaoks.
Teisest küljest kasutavad mõned inimesed armastuse mõistet, mis tundub kõrvalseisjale solvav, kuigi kõneleja ja adressaat peavad seda hellaks. Üks näide, mis on levinud mitmes Ladina-Ameerika riigis, on sõna viejito ehk “väike vanamees”. Teised kutsuvad oma sõpru või lapsi selliste sõnadega nagu “kahjur” või “häda”.