Arioso on muusikaline kompositsioon, mis on tavaliselt loodud soololauljale ja mida enamasti seostatakse ooperilaulmisega. See võtab omaks retsitatiivi kõnelaadsed mustrid ja deklamatiivse stiili, kuid on veidi meetrilisem. See on ka rohkem nagu aaria meloodilises vormis.
Kuna ooper arenes 17. sajandil, eriti Itaalias Napoli ümbruses, kasutasid heliloojad retsitatiivi ehk laulmist, mis võtab kõne ajastuse ja loomuliku voolu, et näidata, mida tegelased oma olukorrast arvavad. Algul hoidsid retsitatiivid kõnele võimalikult lähedal. Inimesed nimetasid seda tüüpi laulmist kuivaks retsitatiiviks või retsitatiiviks või lihtsaks retsitatiiviks. Hiljem kasutasid heliloojad orkestrit retsitatiivide hetkede dramatiseerimiseks. Lõpuks hakkasid heliloojad retsitatiive muutma vabamaks ja meloodilisemaks, arendades seeläbi ariosot.
Rooma muusikud olid 1600. aastate esimeseks pooleks selgelt määratlenud soololaulu kahte kategooriasse – kõnelaadne retsitatiiv ja meloodiaaaria. Probleem oli selles, et nende kahe vormi vahel ei eksisteerinud tõelist keskteed. Helilooja Domenico Mazzocchi püüdis tasakaalustada retsitatiivi ja aariat mezz’arie ehk poolaariaga, mis olid lühikesed meloodilised vahepalad suurema retsitatiivi sees. Sellegipoolest meenutas see lähenemine rohkem vaba meloodia vahelesegamist. Kui arioso lõpuks välja arenes, lõi see lõpuks tõelise kesktee retsitatiiv- ja aarialaulu vahel.
Võrreldes aariaga, on arioso tavaliselt lühem ja ka vormilt kipub olema vabam. See muudab selle suurepäraseks üleminekuks retsitatiivi ja aaria lõikude vahel. Heliloojad võivad ariosot kasutada iseseisvalt, kuid asendavad sellega retsitatiivi või aariat. See sõltub helilooja eelistustest ja stseeni kontekstist, mida helilooja üritab kujutada.
Ariosot leidub erinevat tüüpi muusikateostes. Näiteks on see traditsiooniliselt ooperi komponent, kuid heliloojad kasutavad seda väga edukalt ka oratooriumides ja kantaatides. See tähendab, et ariosot on parem pidada laulustiiliks, selle asemel, et seostada seda mõne konkreetse žanriga.
Seda, et arioso on stiil, mitte žanr, näitab veelgi seda tüüpi muusikalise esituse instrumentaalne ülevõtmine. Kui arioso oli kindlalt välja arendatud, korraldasid instrumentalistid regulaarselt arioosid, et nad saaksid vokaalteoseid nautida. Mõistes, et pillimängijad võivad mängides omaks võtta ariooside tunnuseid, hakkasid heliloojad koostama arioosid otse pillidele samal viisil, nagu nad olid neid lauljatele komponeerinud, lisades isegi sõna “ariooso” instrumentaalteoste pealkirjadesse. Helilooja ootus, et muusik esitab teose suure väljendusvõimega, võimaldas instrumentalistidel teatud rütmilist vabadust, ilma et oleks täielikult kaotatud piire määratud muusikaliste meetrite piires.