Arengu hindamine on lapse füüsilise, intellektuaalse, keelelise, emotsionaalse ja sotsiaalse arengu terviklik hindamine. Tavaliselt tehakse seda siis, kui arst või lapsevanem märkab, et lapsel on mõnes nimetatud piirkonnas arenguprobleem. Arenguhindamise viib läbi arstide ja ekspertide rühm, kuhu kuuluvad lastearstid, audioloogid, keelespetsialistid, lastepsühholoogid või psühhiaatrid ja tegevusterapeudid. Mõnikord võib seda läbi viia arenguhindamise spetsialist, kes on koolitatud tegema suurt osa hindamisest üksi.
Arenguhindamist teostav spetsialist või spetsialistid kohandavad küsimused ja testid vastavalt lapse vanusele. Konkreetne probleem, mis ajendas arengut hindama, on samuti hindamisel üheks teguriks ja võib selle kulgu suunata. Arengu hindamine sisaldab arvukalt küsimusi ja teste erinevatel teemadel, sealhulgas füüsilise ja motoorse arengu, emotsionaalse tervise ja sotsiaalsete oskuste kohta.
Rühm teste hindab lapse nägemist ja kuulmist, et välistada kõik füüsilised seisundid, mis võivad põhjustada arenguprobleeme. Arenguhindamise eesmärk on eelkõige jõuda arenguprobleemi juurteni. Mõnikord võivad kõneprobleemid olla tingitud kuulmisprobleemidest.
Ehkki võiks loota, et lastearst märkab lapse korralikul kontrollil arenguprobleeme, ei ilmne mõned probleemid eriti selgelt või ei avaldu lühikesel arsti vastuvõtul käimisel. Vanemad peavad olema valvsad ja jälgima oma lapse arengut ning teatama kõigist muredest arstile. Sageli kehitavad arstid muresid, mis võivad tunduda tühised, õlgu kõrvale, nii et vanemad peaksid usaldama oma instinkte, kui nad tunnevad tugevalt, et nende lapsega võib midagi valesti olla.
Arenguhinnangus hinnatakse last järgmistes valdkondades:
Peamine probleem: see küsimuste kogum tuvastab murettekitava probleemi ja selle, millal seda esmakordselt märgati. Kuidas see edenenud on?
Perekonna meditsiiniline ajalugu: kas lapse perekonna ajaloo kohta on seotud või asjakohast teavet, näiteks õppimis- ja füüsilised häired?
Rasedus ja sünnitus: kas raseduse, sünnituse või sünnituse ajal esines tüsistusi?
Imikuiga: Kas lapsel oli vastsündinuna terviseprobleeme?
Lapse tervise ajalugu: kas on esinenud asjakohaseid haigusi, seisundeid või õnnetusi?
Päevahoid: kes on lapse peamine hooldaja?
Toitmis- ja söömisharjumused: milline on lapse toitumine? Kas tal on mingeid suulisi harjumusi, nagu luti kasutamine või hammustamine?
Uneprobleemid: milline on lapse normaalne unerežiim? Kas unega on probleeme?
Motoorne areng: kas laps kasutab esemete haaramiseks ja nendega mängimiseks oma käsi?
Sotsiaalsed oskused: kuidas laps teistega suhtleb? Kas ta suudab juhiseid järgida? Kuidas ta kodust väljasõitudega toime tuleb?
Toimetulekuoskused: kuidas laps stressi ja ärevusega toime tuleb? Kuidas laps oma tundeid väljendab?
Keele-/suhtlusoskused: kuidas laps suhtleb? Kuidas tal rääkimine, lugemine ja laulmine läheb?
Mäng: Kuidas laps mänguasjade ja teiste lastega mängib?
Hirmud: kas laps on kartmatu? Kas ta on liiga tundlik? Kas ta on maailma ees liiga hirmul?
Agressiivne käitumine: kas laps käitub regulaarselt agressiivselt?
Suhted: kuidas laps suhtleb teiste pereliikmete, sõprade või võõrastega?
Vanemad peaksid olema valmis vastama arenguhindamise käigus paljudele küsimustele. Et hindamine õnnestuks, peavad ka vanemad olema koostööaltid, isegi kui küsitlusrida tundub ebavajalik. Lapse vaatlemine peaks toimuma mitme inimesega erinevates tingimustes. Eesmärk pole mitte ainult võimalike arenguprobleemide väljaselgitamine, vaid ka lapse tugevate ja nõrkade külgede väljaselgitamine. Edukas ja terviklik arenguhindamine peaks tegema mõned järeldused lapse arengu kohta ja olema esimene samm sekkumisprogrammi koostamisel, kui probleem peaks esinema.