Aprikoosipuudlid on puudli koeratõu värvivariatsioon, mida nimetatakse ka aprikoosipunaseks puudliks ja mis ilmus esmakordselt 19. sajandi lõpus. Need koerad on punakasoranžid, tumedate silmade ja küüntega, põhjustatud geenidest, mis piiravad melaniini tootmist karvas. Puudlid kipuvad vananedes pleekima ja võivad vananedes muutuda helepruuniks või kreemjaks. Aprikoosipuudlitel võib olla mitmesuguseid karvkatte mustreid, kuid mõned organisatsioonid diskvalifitseerivad nad näituselt, kui neil on erivärviline karv.
Aprikoosipuudli standard eeldab erkpunast või oranžikaspruuni karva ilma oluliste värvierinevusteta, välja arvatud tumedamad kohad kõrvade all või karval. Selle tõu parimatel näidetel on mustad ninad, huuled ja silmalaud, aga ka mustad silmad ja varbaküüned. Näitusele on lubatud ka maksaga huulte, ninade ja silmadega või merevaigukollaste silmadega koerad.
See karvkatte värv ilmus esmakordselt 1898. aastal emasel standardpuudlil nimega Sowden Yellow Gal, kelle vanemad olid vastavalt maksapruunid ja valged. Esimene kääbusaprikoosikoer sündis 1912. aastal ja esimene aprikoosimeister 1929. aastal. Alates 20. sajandi algusest on see värvitüüp muutunud tavalisemaks ja mitmed kasvatajad on spetsialiseerunud aprikoosikarvidele.
Geneetiline mutatsioon, mis põhjustab aprikoosipuudleid, mõjutab koerte eumelaniini tootmist, jättes karusnahasse ainult feomelaniini ehk punase pigmendi. Aprikoosid on homosügootsed laienduse e-alleeli ehk E-geeni suhtes, mis ei lase neil toota tumedamat tüüpi melaniini. Hõbedamise eest vastutav “V” geen kombineeritakse alleeliga “e”, et saada veelgi heledamaid koeri. Heterosügootsed Vv koerad on kreemjad, homosügootsed vv koerad aga valge karva.
Puudlid, mille esivanemad on hõbedat, võivad vananedes tuhmuda ja kahvatumaks muutuda, isegi kui neil pole kutsikaeas heledat karva. Aprikoosikoerad võivad tunduda tumepunased, kui neil on retsessiivne Rufuse ehk f-geen, mis muudab ka pruunid karvad tumedamaks. Paljud kasvatajad peavad seda tumedat tooni soovitavaks ja püüavad seda oma ridadesse lisada, kuid väldivad sinist, hõbedast ja pruuni päritolu, mis võib põhjustada pleekimist või kahvatuid ninasid.
Geen Spotting ehk “S” ja geen Merle ehk “M” põhjustavad osavärvilisi karvkatteid, mis võivad esineda mis tahes põhikarvavärviga koertel. Variatsioonid hõlmavad Iiri täppis-, täpi- ja äärmuslikke valgeid laigulisi mustreid, mida mõned kasvatajad võivad ihaldada, kuid mille näitamine Euroopas ja Põhja-Ameerikas on keelatud. Saksamaal on aga poolvärvilistel puudlitel oma näituseregister. Täpilistel või osaliselt valgetel aprikoosipuudlitel on samad temperamendi- ja terviseomadused kui nende ühevärvilistel suguvendadel ning nad saavad sama hästi hakkama kui lemmikloomad või jahiloomad.