Selgitatud võiks teile täpselt öelda, mis on aposiopees, kuid… Vabandust, ma lihtsalt ei saa jätkata. Kas saame rääkida hoopis mõnest muust retoorilisest vahendist?
Ülaltoodud katkend on näide retoorilisest vahendist, mida nimetatakse aposiopeesiks ja mis tähendab kreeka keeles “vaikimist”. Aposiopees võib ilmneda erinevates vormides, kuid üldiselt on see tahtlik katkestus või paus, mida kasutatakse dramaatilise pinge tekitamiseks. Aposiopees luuakse sageli mõttekriipsu (-) või ellipsi (…) kasutamisega, et vihjata ideele, mida kõneleja ei saa või ei pea tingimata lõpetama.
Kui ema ütleb oma lapsele: “Pane see mänguasi kohe käest või muidu ma…”, on ta kasutanud aposiopeesi vormi, et vihjata karistusega ähvardamisele. Kõneleja seadis tingimuse, kuid kuulaja ei pidanud tagajärgede mõistmiseks ülejäänud lauset tegelikult kuulma. Aposiopees on kõige tõhusam siis, kui kuulaja(d) suudavad edukalt järeldada, mis puudu on.
Teine aposiopeesi vorm ilmneb siis, kui kõneleja on liiga ülekoormatud või hajub, et mõte lõpuni viia. Näiteks matusetseremoonial võib kiidukõnet pidav kõneleja vajada lause keskel pausi, et oma mõtteid koguda: „Ma mäletan alati oma parimat sõpra Rayt… Vabandust, ma ei leia sõnad… Ray oli lihtsalt…”. Neid ellipsidega tähistatud pause peetakse aposiopesideks. Kui kõneleja ei saa jätkata, oleks sellest tulenev paus aposiopees.
Paljud näitekirjanikud ja stsenaristid kasutavad aposiopesi, et muuta dialoog realistlikumaks või siiramaks. Paljud Shakespeare’i näidendite kuulsad monokõned on mõeldud esitamiseks emotsionaalsete pauside ja vaikusehetkedega, mitte otseütlemistena. Tegelane võib stseenis dramaatilise või koomilise pinge tekitamiseks kasutada ka aposiopeesit, näiteks pöördelisel hetkel, mil detektiiv hakkab nimetama tõelist tapjat: „Lõpuks panin viimased tükid kokku ja tean, et mõrvar on – Are. need lilled on päris? Ma ei saa kunagi oma kontoris midagi kasvama panna. Kuskil, kus ma olin? Oh jah, tõeline mõrvar…”.
Aposiopees võib olla väga tõhus retooriline vahend, kui seda kasutatakse säästlikult ja õigetes tingimustes. Kui kuulaja ei suuda kõneleja alguseeldusest soovitud tähendust tuletada, ei pruugi aposiopees nii hästi toimida. Paljusid aposiopeose esitatakse tingimuslike põhjus-tagajärglausetena, kusjuures kõneleja esitab vaid põhjuse või eelduse: “Kui ma pean sinna üles tulema…” või “Kui mul oleks praegu magnetofon…”. Kuulaja peaks suutma esitada oma loogilise järelduse, tuginedes kõneleja tahtlikule pausile.