Apofaas tähendab sõna-sõnalt “ütlema ei”. Sõnal on mitmeid kirjanduslikke kontekste. Retooriliste võtete osas viitab see püüdele vihjata ideele, isikule või objektile ilma seda mõistet otseselt mainimata. See võib viidata ka seletusmeetodile, mille puhul üksikisik kasutab millegi kirjeldamiseks tühistavaid väiteid. Selle tehnika muuks kasutuseks on selle koht järeldustööriistana või vahendina konkreetse idee esiletõstmiseks.
Kui mõiste algselt teoks sai, hõlmas apofaas peamiselt kirjeldavaid lõike, kus millegi jaoks puudus kindel ja otsene määratlus. Seetõttu vastandaks kõneleja või kirjutaja kirjeldatava objekti negatiivselt teistele objektidele. Näiteks ei kirjeldataks autot kui nelja rattaga mootoriga liikuvat vankrit, pigem võiks seda kirjeldada kui „käsitsi ei tööta”, „pole staatiline” ja „ei ole kahe rattaga”. Mõnes mõttes meenutab selline lähenemine apofaasile mõningaid mõistatuste äraarvamise lähenemisviise.
Moodsam arusaam apofaasist vaatleb seda lähenemist kui retoorilist vahendit tugeva punkti väljatoomiseks. Selline lähenemine on teatud mõttes irooniline, sest kõneleja või kirjutaja kavatsus erineb sõnasõnalisest väitest. Poliitika on seda tüüpi apofaasi kasutamise tavaline valdkond, näiteks kui poliitik viitab vastase hääletusrekordile või isiklikule elule, väites, et teemast ei räägita: „Ma ei ole siin selleks, et rääkida sellest, et hr Smith hääletas. selle poliitika vastu.” Iga väide, mis viib hoiatustega “ma ei tee …” või “Ma ei saa …” või sarnase fraasiga, on tõenäoliselt apofaasi juhtum, kui sellele järgneb otseselt vihje väidetavalt ümberlükatud subjektile. Seda tüüpi võib nimetada ka paraleipsiks.
Teine kontekst apofaasi mõistmiseks tekib siis, kui indiviid saavutab põhipunkti või eelduse, lükates tagasi muud sarnased punktid või eeldused. Teoloogid kasutavad mõnikord seda lähenemisviisi vaimsele jumalusele viitamisel, lükates tagasi muud vaimsed väited ja kinnitades seejärel jumaluse enda ja seda ümbritseva uskumussüsteemi. See lähenemine võib olla ka vahend, mis annab mõista, kuidas jumalust või kõnealust teemat ei saa lihtsalt sõnadega adekvaatselt kirjeldada.
Veel ühes lähenemisviisis mõistetakse apofaasi kui loogika vormi. Sellisel viisil kasutamisel on see termin konkreetselt järeldava arutluskäigu vorm. Süllogismidena tuntud väited on üks peamisi meetodeid, kuna need esitavad loogilise mõttekäigu alguse, keskpaiga ja lõplike osadega. Näiteks võib süllogism koosneda järgmistest väidetest: Kõik kalad oskavad ujuda; Forell on kala; Forell oskab ujuda. Selle argumendi apofaasiline versioon jätaks keskmise väite välja, jättes selle pigem implikatsiooniks kui otseseks väiteks.