Aphonia on võimetus rääkida. Selle häirega inimene ei saa häält anda ja peab kasutama muid sidevahendeid peale hääle. Inimestel on afoonia tekkeks mitu põhjust ja on mitmeid ravivõimalusi. Ravi võib hõlmata kõnepatoloogi; kõrva-, nina- ja kurgukirurg; ja teised meditsiinitöötajad, näiteks neuroloogid.
Kui inimesed räägivad, vibreerivad häälepaelad kurgus, tekitades kõne helisid. Afooniaga inimestel on häälepaelad, mis ei liigu oma asendisse ja vibreerivad korralikult. Kui nad üritavad rääkida, ei kostu välja ühtegi heli. See erineb seisunditest, kus inimestel on kare või kähe hääl või neil on raskusi rääkimisega neuroloogilistel või puhtalt psühholoogilistel põhjustel.
Füüsilise läbivaatuse käigus võidakse afooniaga patsiendil paluda proovida rääkida ja köhida. Häälepaelad visualiseeritakse ja patsienti küsitletakse, et saada rohkem teavet afoonia alguse kohta. Kõri kontrollivate närvide trauma on tavaline põhjus ja see võib olla ka operatsiooni, füüsilise väärkohtlemise või kasvajate tagajärg. Mõnikord on sellel psühholoogiline komponent ja mõned uuringud on näidanud, et inimestel võib psühholoogilise toimetulekumehhanismina tekkida kõnevõimetus. Muul ajal saavad häälepaelad ajutiselt suitsetamise, karjumise ja muu tegevuse tõttu kahju ning need taastuvad, kui neil lastakse puhata.
Afoonia ravi võib hõlmata puhkamist, et näha, kas häälepaelad taastuvad spontaanselt, ning kasvajate ja häälepaelte sõlmede ravi. Kui kahjustuse põhjustas operatsioon või trauma, võivad nöörid lõpuks paraneda, võimaldades patsiendil uuesti rääkida. Abiks võivad olla ka kõnepatoloogi seansid. Patoloog saab patsiendiga koostööd teha, et näha, kas on võimalik taastada mõningaid kõnevõimeid ning arendada kurku ja häälepaelu.
Kui haigusseisundit ei suudeta lahendada, võib patsiendile õpetada viipekeelt või anda talle muid suhtlusvahendeid, näiteks märkmiku. Kõnehäiretega inimesed võivad oma igapäevases äritegevuses ja teiste inimestega suhtlemisel väga osavalt kasutada muud tüüpi suhtlust. Abiks võib olla olukorda selgitavate kaartide kaasas kandmine, et rahvarohkes keskkonnas või keskkonnas, kus keegi ei pööra suurt tähelepanu, saaks patsient hõlpsasti teavet selle kohta, miks ta ei räägi.