APA vorming on konkreetne juhend uurimistööde ja akadeemiliste tööde kirjutamise reeglite kohta. Seda vormingut kasutavad mõned ajalehed, ajakirjad ja muud kirjutusvahendid, et tagada kirjutamise järjepidevus ühest artiklist teise. APA vormindamine käsitleb selliseid probleeme nagu paberi kokkupanemise järjekord, vahekaugus, objektiivsus ja viited.
Tavaliselt jagatakse APA vormingu järgi kirjutatud osad kaheksaks osaks. See kehtib tavaliselt uurimistööde, kursusetööde ja juhtumiuuringute kohta. Kaheksa osa sisaldavad tiitellehte, kokkuvõtet, sissejuhatust, uurimistöö läbiviimise meetodit, uurimistöö tulemusi, arutelu, referaadi või uurimuse lõpetamiseks kasutatud viiteid ja kõiki uurimistööd täiendava teabe lisasid.
APA vormingus käsitletakse ka paberi lehekülje vormindamist. Näiteks töö pealkiri ja autor kaanel on tavaliselt keskel. Samuti nõuab see tavaliselt, et paberi iga uus lõik oleks taandega. Ka kogu käsikiri peaks olema kahekordse vahega. Lehe joondus peaks olema vasakule, mis tähendab, et sõnad murtuvad lehe vasakusse serva, nii et lehte alla vaadates tekib räbaldunud muster, mitte sirgjoon.
Pealkirju ja alampealkirju kasutatakse APA vormingus paberi või artikli eraldamiseks. See aitab jagada paberi, artikli või muu teabekandja loogilisteks, organiseeritud ja hõlpsasti loetavateks osadeks.
APA vormindamise teine oluline aspekt on pigem objektiivsus kui subjektiivsus. See tähendab, et paberisse ei tohiks arvamusi süstida. APA-vormingus referaadi kirjutamisel peaks kirjutaja tuginema faktidele ja esitama uurimisfaasis leitud andmed.
APA vormindamine nõuab ka, et kirjutaja viitaks töös olevatele viidetele. Näiteks kui kirjanik kasutab fakti, mis leiti New York Timesi artiklist, võib kirjanik öelda näiteks „New York Timesi andmetel” ja seejärel fakti väita.
Kõik viited tuleks lisada töö lõppu, kasutades APA vormingut. See hõlmaks viite nime ja muud bibliograafiateavet, mis näitab, kust kirjutaja leidis paberi koostamiseks vajaliku teabe.