Andekus on mõiste, mida avalikkus, aga ka haridus- ja vaimse tervise spetsialistid sageli segamini ajavad. Laialdaselt aktsepteeritud, kuigi lai määratlus tähistab isikut, kes paistab silma või kellel on potentsiaal silma paista kriitilises või loomingulises mõtlemises või sportlikus või kunstilises tegevuses. See termin võib viidata ka inimesele, kellel on keskmisest suurem empaatiavõime, mida nimetatakse ka emotsionaalseks andekuseks.
Enamik inimesi eeldab, et see termin kirjeldab äärmiselt intelligentset inimest, näiteks geeniust või imelast mõnes kunstivaldkonnas, näiteks andekat pianisti. See eeldus ei suuda tunnustada andekaid inimesi, kes pole näidanud suuri või ebatavalisi saavutusi. Tegelikult on paljud sellised inimesed tembeldatud kui laiskadeks, alasaavutajateks ja edututeks. Selle põhjuseks on sageli inimese enda segadus oma keskmisest kõrgemate võimete osas. Eeldus kipub hõlmama ka äärmiselt intelligentseid inimesi, kes aga definitsiooni alla ei kuulu.
Intellekti ja andekuse vahel on märkimisväärne erinevus. Arukas inimene paistab silma hariduses ja teab küsimustele vastuseid, võrreldes andeka inimesega, kes hoopis küsib. Kõrge intelligentsusega inimesel on suurepärased ideed, samas kui andekal inimesel on hullud, metsikud ideed. Üks on valvas, teine aga teravalt tähelepanelik. Arukas inimene õpib kergesti ja teine teab juba oma intuitsiooni põhjal. IQ-testid võivad viidata väga intelligentsele inimesele, samas kui andekatel inimestel läheb halvasti.
Andekus on kaasasündinud omadus, mida saab ära tunda juba varases lapsepõlves. Peale selle ilmsete märkide, nagu muusikalise imelapse puhul, võib andekas laps juba varases eas mõista ka abstraktseid mõisteid; naudi omapäraste asjade, nagu kivide, putukate ja pudelikorkide kogumist; olla väga uudishimulik ja detailide suhtes tähelepanelik; luua seoseid näiliselt ebaselgete asjade vahel; ja ilmutavad kõrget loovust. Need lapsed kipuvad eelistama ka vanemaid kaaslasi, seavad kahtluse alla autoriteedi ja tunduvad oma vanuse kohta küpsed.
Seda omadust ei tunta lapsepõlves sageli ära. Kahjuks on andekatel lastel mõnikord valesti diagnoositud tähelepanupuudulikkuse häire (ADD), opositsiooniline trotslik häire (ODD) või muud käitumisprobleemid ja vaimuhaigused. Sageli esinevad ka depressioon, ärevushäired ja obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD). Kui neid raskusi ei tunnustata andekusega koos eksisteerivatena, on tulemuseks mõnikord ebavajalikud või sobimatud meditsiinilised sekkumised, samuti valu ja ebakindlus, mis tuleneb teiste valestimõistmisest.