Anatoomias on ampull torukujulise struktuuri laienenud, sibulakujuline osa. Teisisõnu, need on inimkehas leiduvad kanalid või kanalid. Näiteks kõrvas on ampullid – ampulla mitmus. Ampullid on olulised kehaosad, mis kipuvad olema kehas liikuva asjade hoidmiskohaks, ühenduskohaks, kus võivad toimuda keemilised reaktsioonid või muud tegevused, või meeleelunditena.
Ampullid esinevad loomadel ja inimestel. Inimestel on sisekõrvas kolme poolringikujulise luukanali laienenud otsad tuntud kui luuampullid. Nendes ampullides olevad pisikesed karvad aitavad hoida aju kursis pea orientatsiooniga, aidates kaasa inimese tasakaalutundele. Rektaalne ampulla seevastu on pärasoole laienenud osa, mis asub vahetult pärakukanali kohal. Inimkeha salvestab väljaheitematerjali rektaalsesse ampulli enne selle väljutamist.
Vateri ampull, teist tüüpi ampull, on saanud nime saksa anatoomi Abraham Vateri järgi, kes arutas kehaosa esimest korda 1700. aastatel. Tuntud ka kui hepatopankrease ampulla, see on laienenud punkt, kus maksa ja kõhunäärme kanalid ühinevad ja viivad kaksteistsõrmiksoole – peensoole esimesse ossa. Vateri ampull transpordib sapi kehast välja, kuid esmalt seguneb see sapp peensooles toiduga, et aidata seedimist.
Meeste veresoone ampull on vasaku laienenud ots. See ampull asub kusepõie taga ja on toru, mis kannab spermat, kust neid hoitakse munandimanuses, seemnepõiekeseks kutsutava näärme poole, et moodustada ejakulatsioonijuha.
Emaka toru ampull on naissoost inimesel emaka toru keskmine osa. Just siin kohtub naise munarakk tavaliselt spermaga, kui toimub viljastumine. Ampull sisaldab lihaseid ja juukseid meenutavaid struktuure, mida nimetatakse ripsmeteks, mis aitavad viljastatud munarakku emaka poole liigutada. Viljastamata munarakk aga degenereerub ampullas.
Ampullid on ka teistel loomadel. Näiteks Lorenzini ampullid on osa geeliga täidetud kanalite võrgustikust, mis on nähtavad just haide ja mõne muu kala naha all. Need ampullid täidavad sensoorset funktsiooni, mis sarnaneb inimeste luude ampullidega. Lorenzini ampullid on aga elektroretseptorid. Need võimaldavad kaladel tuvastada vees elektromagnetvälju. Arvatakse, et see mängib rolli kalade saagi tuvastamise võimes, samuti veetemperatuuri muutustes.