Mis on anarho-sündikalism?

Anarho-sündikalism on anarhismi haru, mille pooldajad nõuavad töölisklasside vabastamist ametiühingute jõu kaudu. Anarho-sündikaliste nimetatakse mõnikord ka libertaarseteks sündikalistideks või revolutsioonilisteks sündikalisteks. Anarho-sündikalismi põhimõtted nõuavad rõhuvate struktuuride kukutamist suures osas otsese tegevuse kaudu, nagu massilised töölisliikumised ja streigid, mitte kaudse tegevuse, näiteks poliitikute lobitöö, et võidelda tööõiguste eest. Pärast riigi- ja palgasüsteemi kaotamist nõuab anarho-sündikalism sotsiaal-majanduslikku süsteemi, mida juhivad isehakavad töönõukogud.

Anarho-sündikalistid usuvad, et palgasüsteemid ja valitsused – isegi kapitalistlikud vabaturud – on rõhuvad, takistades inimestel realiseerida oma täielikku vabadust ja potentsiaali. Samuti usuvad nad, et palgasüsteem lämmatab tööjõudu ebaõiglase ülalt-alla juhtimishierarhiaga.

Liikumine kasvas välja Euroopa töövõitlustest 19. sajandi lõpus. Eelkõige kasvasid anarho-sündikalistliku liikumise seemned välja Rahvusvahelise Töömeeste Assotsiatsiooni (IWA) moodustamisest, mida tunti ka Esimese Internatsionaalina. Esimene internatsionaal kogunes esimest korda paljudest kordadest Inglismaal Londonis asuvas St. Martin’s Hallis 1865. aastal. Just seal arutleti erinevate anarhistlike ja kommunistlike filosoofiate üle.

Pärast kohtumist St. Martin’s Hallis jagunes töölisliikumine kaheks suureks fraktsiooniks: marksismiks, mida juhtis Karl Marx, ja mis tollal nimetati kollektivistlikuks anarhismiks, mida juhtis Mihhail Bakunin. Neid kahte erinevat liikumist on nimetatud statistiks ehk Marxi tiivaks ja anarhistiks ehk Bakuniniks. Kollektivistlik anarhism pani filosoofilise aluse sellele, mida hakati nimetama anarho-sündikalismiks.

Marksism nõudis sotsiaal-majandusliku struktuuri muutmist poliitilise jõu kasutamise kaudu, samas kui anarho-sündikalismi järgijad uskusid, et poliitilistest tehingutest ei piisa; oleks vaja otsesemat vastasseisu kapitalismile. Bakunin väitis ka, et Marx ja tema järgijad muutuvad pärast poliitilise võimu saavutamist lõpuks sama vigaseks ja korrumpeerunud kui need võimud, millele nad olid vastu seisnud.

Anarho-sündikalismi järgijad kasvasid kogu Euroopas, 1920. aastateks õitses see eriti Hispaanias. Tegelikult võis Hispaania anda alguse sõnale “sündikalism” hispaaniakeelsest sõnast “syndicalismo”, mis tähendab unionismi. Seda arvestades võiks liikumist nimetada anarhounionismiks; mingil põhjusel jäi nimi syndicalism siiski külge, isegi ingliskeelsetes tõlgetes. 1930. aastate lõpuks mängis anarho-sündikalism Hispaania kodusõjas võtmerolli. Kui erinevad parteid pärast Teise Hispaania vabariigi rahutukstegemist võimule püüdsid, aitasid nii anarhistid kui ka marksistlikud järgijad kaasa rahvuslikule võitlusele ja debattidele riigi tuleviku üle.

Anarho-sündikalism püsib ühe populaarsema anarhia haruna ja sellel liikumisel on endiselt terve hulk järgijaid. Nagu iga filosoofilise liikumise puhul, on ka anarho-sündikalismil erinevaid varjundeid. Mõned järgijad näiteks segavad anarhistlikke tõekspidamisi kommunismi põhimõtetega. Selliseid isikuid on nimetatud anarhokommunistideks.

SmartAsset.