Analüütiline foonika on lugema õpetamise meetod, mis põhineb esmalt vaatesõnade meeldejätmisel, seejärel nende vaatesõnade foneetilise struktuuri analüüsimisel. See erineb teistest populaarsetest foonikast, näiteks keelelisest või sünteetilisest helitehnikast, peamiselt ülalt-alla lähenemise poolest. See tähendab, et see algab autentsete lugudega, seejärel jõuab sõnade ja üksikute tähtede või foneetiliste üksusteni. Analüütilist foneetikat kasutatakse sageli terve keeleõppekava osana.
Lugemise õpetamise terve keeleline lähenemisviis algab sellega, et õpetaja loeb õpilastele ilukirjandust või mitteilukirjanduslikke lugusid, kui nad seda järgivad. Seejärel õpivad õpilased sõnu nägemise järgi ära tundma, ilma et nad tingimata uusi sõnu välja ütleksid, sest neil pole palju teadmisi häälikuõpetusest, mis tähendab, et tähed vastavad sõnade häälikutele. Analüütiline foonika on üks viis selle puudujäägi lahendamiseks terves keeles, lastes õpilastel analüüsida nende sõnade hääli, mida nad juba teavad.
Üldiselt hõlmab analüütilise foonika tund, et õpetaja näitab õpilastele sõnade komplekte, millel on mõni ühine täht või tähekombinatsioon, näiteks “heli”, “jahu” ja “pilv”. Õpetaja juhendab õpilasi avastama, kuidas helid ja tähed on omavahel seotud. Sel juhul kõlab “ou” kõigis kolmes sõnas nagu “ow”. Kui õpilased suudavad ära tunda tähekombinatsioonid, millest koosnevad sõnad, mida nad juba teavad, suudavad nad välja tuua ka teisi sõnu, mida nad pole varem kohanud.
Analüütiline foonika on võrreldav lingvistilise foonikaga selle poolest, et mõlemad keskenduvad pigem sõnade sees olevatele helimustritele kui tähtede üksikutele helidele, kuid lingvistiline foonika tugineb vähem lugemisest saadud vaatesõnade kasutamisele. Õpilased õpivad lugema sõnade klastreid, mis kõik sisaldavad sarnaseid mustreid, nagu “kuningas”, “helina” ja “laula”. Seejärel võidakse neile anda lugemisülesanne, mis kasutab neid ja teisi sarnase struktuuriga sõnu. Ülalt-alla lähenemisviisi pooldajad võivad seda meetodit kritiseerida, kuna see kasutab kunstlikke ja seetõttu tavaliselt ebahuvitavaid tekste.
Sünteetiline foonika on peaaegu täielik vastand analüütilisele foonikale. Kui analüütiline helitehnika algab tervete lugudega ja ulatub üksikute helideni, siis sünteetilises helitehnikas kasutatakse “alt-üles” lähenemist, õpetades õpilasi üksikute tähtede helisid ära tundma. Seejärel need helid kombineeritakse või sünteesitakse sõnade saamiseks. Sünteetiline foneetika õpetab lugemist ja õigekirja üheaegselt kirjutamisega, erinevalt analüütilisest foneetikast, mis rõhutab esmalt lugemist ja seejärel liigub õigekirja ja kirjutamise juurde.