Analüütiline ekspositsioon on teatud tüüpi tekst, mille eesmärk on veenda publikut argumentide esitamise teel. See võib olla kas kirjalik või suuline; kirjutatuna nimetatakse seda sageli analüütiliseks ekspositsiooniesseeks. Seda tüüpi tekstis kasutatakse argumentide toetuseks sageli ekspertide allikaid või isiklikke kogemusi. Kirjalik analüütiline kirjeldus on sageli koostatud viie lõigu struktuuriga, mille esimene lõik on sissejuhatus, keskmised lõigud on tõendid ja viimane lõik on järeldus.
Analüütilises ekspositsioonis, nagu selle nimigi ütleb, analüüsib kirjanik sageli teemat, et veenda lugejat väite tõeses. Seda tüüpi tekst on akadeemilistes ringkondades tavaline ja ilmub sageli akadeemilistes ajakirjades või teadustekstides. Analüütilisi ekspositsioone võib leida ka artiklitest, ajakirjadest ja kõnedest – põhimõtteliselt igas stsenaariumis, kus väidetakse.
Kui analüütiline ekspositsioon järgib viie lõigu korraldust, siis esimene lõik mitte ainult ei tutvusta teemat, vaid väljendab ka teesi. Lõputöö on autori seisukoht või argument. Seda püüavad toetada ka ekspositsiooni ülejäänud lõigud.
Analüütilise käsitluse põhiosa, mida sageli nimetatakse põhitekstiks, ei ole tavaliselt lühem kui kolm lõiku, mida peetakse sageli väitekirja edukaks toetamiseks vajalikuks minimaalseks tõendusmaterjaliks. Vajadusel võib keha olla pikem. Tavaliselt kasutatakse üleminekusõnu, nagu “esimene”, “teine” ja “kolmas”, et aidata lugejal aru saada, kui esitatakse uus punkt või tõend. Vaidluse toetamiseks kasutatavad tõendid võivad hõlmata teiste inimeste tehtud uuringuid või isiklikke kogemusi; see sõltub sageli sellest, mis on kirjutaja argument.
Analüütilise kirjelduse viimane lõik on järeldus. Selles lõigus on väitekiri üldiselt ümber sõnastatud. Järeldus võib alata lõputöö ümbersõnastamisega, mis on väga spetsiifiline ja võib lõigu jätkudes muutuda üldisemaks. Üldreegel on see, et uut teavet ei tohi järeldusele lisada; kui see nii on, siis oleks sobivam veel ühe lõigu sisusse lisada.
Rikkalik, kirjeldav keel on analüütilises ekspositsioonis tavaline, sest kirjanik võib püüda apelleerida lugeja emotsioonidele ja esitada faktilisi tõendeid. Kui kirjanik suudab lugejat veenda, et tees vastab tõele, on ekspositsioon õnnestunud. Analüütilisi ekspositsioone nimetatakse mõnikord ka hindavateks esseedeks või argumenteerivateks esseedeks.