Mis on Anafora?

Vana-Kreeka keeles tähendab “taas kantud”, anafora on retooriline seade, mis kasutab sõnade või fraaside kordamist lause alguses, et luua konkreetne meeleolu või rõhutada punkti. Sageli luules nähtud anaforat kasutatakse edukalt ka proosas. Kui seda seadet hästi kasutada, võib see luua teosele hämmastava intensiivsuse. Kui seda seadet kasutatakse halvasti või kogemata, kipub see aga tekitama igavaid ja korduvaid lõike.

Anaforal on kaks ranget nõuet. Esiteks peab korduv sõna või fraas olema lause alguses. Teiseks peab sõna või fraas esinema järjestikustes lausetes. Kui fraase korratakse järjestikuste lausete lõpus, mitte alguses, kasutab kirjutaja teist retoorilist vahendit, mida nimetatakse epistroofiks. Kuigi seda saab tehniliselt igal ajal kasutada, on anafora edukas ainult siis, kui seda kasutatakse konkreetsetes olukordades, kus soovitud tulemus on dramaatiline.

Sageli oskamatud või hooletud kirjanikud kasutavad anafoorat kohatult või kogemata. See toob kaasa korduva või ebaselge kirjutamise. Näiteks laused: „Kim kõndis trepist alla. Kim läks kööki. Kim valas endale tassi kohvi,” täida anafora nõuded. Neil pole aga dramaatilist mõju. Selle asemel pärsib tehnika voolu ja muudab teabe lihtsalt igavaks ja korduvaks, eriti kui võrrelda lausega “Kim kõndis alla, läks kööki ja valas endale tassi kohvi.”

Kui aga kogenud kirjanik kasutab anafoorat, võivad tagajärjed olla väga dramaatilised. Franklin Delano Roosevelti 1941. aasta Pearl Harbori kõnes kasutas toonane president anaforat, et rõhutada Jaapani rünnaku ulatust: „Eile õhtul ründasid Jaapani väed Hongkongi. Eile õhtul ründasid Jaapani väed Guami. Eile õhtul ründasid Jaapani väed Filipiinide saari. Eile õhtul ründasid jaapanlased Wake’i saart.

Kuigi oleks olnud lakoonilisem öelda: “Eile õhtul ründasid Jaapani väed Hongkongi, Guami, Filipiinide saari ja Wake’i saart”, ei ole kõigi nelja asukoha loetlemisel samas lauses sama mõju. Anaforat kasutades lõi Roosevelt olukorrale sobiva intensiivsuse. Pärast Hongkongi rünnakust kuulmist eeldasid kuulajad, et teine ​​lause ei loetleks teist rünnakut. Nii et nende esialgne šokk esimesel rünnakul kordus teisega jne. Kordades “eile õhtul” sõitis koju, et need rünnakud toimusid üheainsa ööga, “Jaapani vägede” kordamine tegi selgeks, kes on antud juhul vaenlane, ja sõna “rünnatud” kordamine sundis mõistma, et näitleja oli tõepoolest vaenlane.