Ametlik reserv on välisvaluutade, laenueriõiguste (SDR) ja kulla reserv, mida hoiab riigi valitsus. Riikide valitsused kasutavad oma ametlikke reserve erinevatel eesmärkidel, alates vahetuskursi kontrollimisest kuni tegevuse rahastamiseni välismaal. Rahvusvahelise Valuutafondi liikmed edastavad regulaarselt teavet oma ametlike reservide kohta ning see teave on uudishimulike jaoks kättesaadav ka laiemale avalikkusele. Seda saab hankida erinevatelt veebisaitidelt ja valitsusametnike kaudu.
Üks ametlike reservide eesmärke on toetada riigi valuutat. Kuigi kullastandardit enam ei kasutata, eeldatakse, et riigid toetavad oma valuutasid millegagi, et need mõttetuks ei muutuks. Kui ametlikud reservid langevad madalale, võib see valuuta devalveerida, sest teised riigid muutuvad murelikuks. Riik saab kasutada oma osalusi ka välisvaluuta ja kulla pakkumise kontrollimiseks oma majanduses, lisades või eemaldades vastavalt vajadusele, et hoida majandust stabiilsena, edendades samal ajal kasvu.
Inimesed võivad viidata “välisvaluutareservidele”, mis hõlmavad konkreetselt riigi valduses olevaid välisvaluutasid. Enamik riike hoiab suuremat osa oma välisvaluutareservidest valuutades, mida tuntakse reserv- või ankurvaluutadena, kuna need kipuvad jääma stabiilseks ja tugevaks. Ajalooliselt oli USA dollar ametlike reservide jaoks kõige populaarsem ankurvaluuta, kuigi euro hakkas jõudma varsti pärast selle kasutuselevõttu, osaliselt seetõttu, et mitmed kunagi reservvaluutana kasutatud Euroopa valuutad konverteeriti eurodeks.
Riigisisesed ja muud rahaasutused kasutavad teavet teiste riikide ametlike reservfondide kohta, et teha otsuseid laenuandmise, äritegevuse ja tehingute üle. Suure ametliku reserviga riikidel on tavaliselt tugevam positsioon globaalses majanduses nii seetõttu, et nende endi majandus on tervem kui ka seetõttu, et neil on majanduslik mõju tänu valuutale ja muudele kaupadele, mida nad kontrollivad.
Otsused ametliku reservi kasutamise kohta teevad rahandusasutustega juhtorganid. Nende organite liikmed määratakse tavaliselt ametisse ja nende ametiajad on erineva pikkusega. Neid peetakse üldiselt poliitiliselt neutraalseteks, sest nad on huvitatud majanduse tugevana hoidmisest, olenemata sellest, kes on ametis. Mõnikord muutuvad juhatused aga liberaalsemaks või konservatiivsemaks ametisse nimetatavate tasakaalu nihkumise tõttu ning neid võivad otsuste tegemisel mõjutada poliitiline surve ja sotsiaalsed suundumused.