Ametlik diktsioon on kirjutamis- või kõnestiil, mis kasutab keerulisi lausestruktuure, täiuslikku grammatilist vormi ja laia valikut sõnavara sõnu. Üldiselt on “diktsioon” sõna, mis kirjeldab kellegi kasutatava keele üldist stiili või tooni. Inimesed saavad ametlikku diktsiooni kasutada mitmes erinevas keskkonnas. Lõplike kirjutamisprojektide, sealhulgas paljude esseede, lõputööde ja juriidiliste dokumentide jaoks on sageli vaja ametlikku tooni. Seda võidakse kasutada ka teatud tüüpi suulises suhtluses, näiteks kõnedes või äriesitlustes, kuid seda kasutatakse harva inimestevahelistes juhuslikes vestlustes. Isiklik suhtlus toimub sagedamini mitteametliku või kõnekeele sõnastuse vormis, mis kasutab lihtsamat keelt ja igapäevasemaid sõnu ning võib taluda teatud levinud grammatilisi vigu või slängitermineid.
Põhiomadused
“Ametliku” kategooria diktsiooni iseloomustab sageli see, et jutustaja kasutab pikemaid ja keerukamaid sõnu, kui inimesed on harjunud kuulma, kuid stiili keskmes ei ole tegelikult niivõrd välimus, kuivõrd täpsus. Õigem oleks öelda, et seda tüüpi diktsioonides kasutatakse alati õigeid sõnu või parimaid sõnu, olenemata sellest, kas need on pikad või lühikesed. Selline rääkimis- või kirjutamisviis võib hõlmata haruldaste või ebaselgete sõnade kasutamist, kuid ainult siis, kui need sobivad kõige paremini edasikantavate ideedega. Ainuüksi pikima või muljetavaldavama sõna leidmine läheb asjast mööda, sest selgus ja täpsus on kõige olulisemad tulemused.
Samamoodi ei kuulu slängi terminoloogia, idiomaatilised väljendid, klišeed, kokkutõmbed ja lühendatud sõnad tavaliselt formaliseeritud diktsiooni alla. Mõnel juhul võib selline kõneviis hõlmata ainult kolmanda grammatilise isiku kasutamist, vältides esimese või teise isiku kasutamist &mash; see tähendab, et kõnelejad ja kirjanikud ei kasutaks “mina” ega “sina” ideede kontekstualiseerimiseks. Seda tüüpi diktsiooni elementideks peetakse sageli ka oleviku kasutamist ning hüüumärkide ja muude stiliseeritud kirjavahemärkide kasutamise vältimist.
Erinevused mitteametlikust või kõnekeelest
Mitteametlik diktsioon on vestluspõhine ja seda kasutatakse tavaliselt igapäevastes vestlustes ja kirjutamises, näiteks siis, kui inimene kirjutab oma pereliikmetele või sõpradele või vestleb nendega. Seda kasutatakse sageli e-kirjades ja mitteametlikus kirjavahetuses ning see on oluline ka alati, kui kirjanik üritab kahe inimese vahelist stseeni usutaval viisil uuesti luua. Paljud dialoogid ja esimeses isikus jutustused kasutavad vähem formaalseid elemente, isegi kui kõikehõlmav jutustus on rohkem struktureeritud ja stiliseeritud.
Kui seda kasutatakse
Ametlik diktsioon on tavaliselt reserveeritud formaalsemateks olukordadeks, nagu äri-, haridus- või juriidilised olukorrad, kus inimesel on kasulik esitada oma teavet või arvamusi professionaalsel ja lihvitud toonil. Seda peetakse sageli väga akadeemiliseks ja need, kes seda kõige kergemini kasutavad, on sageli omandanud palju haridust ja koolitust. Inimesed peavad sageli selles stiilis loenguid või kõnesid ning ka enamik erialaseid väljaandeid on just nii kirjutatud.
Õpetajad ja professorid nõuavad seda tavaliselt ka õpilaste ülesannete täitmiseks. Teatud määral aitab see õpilasi ette valmistada eluks professionaalses maailmas, kuid paljudel juhtudel on see ka kirjaliku kontrolli ja tahtlikkuse harjutus. Üks asi on suurte ideede läbimõtlemine kõnekeeles või mitteametlikus vormis, kuid argumentide ja hüpoteeside veenval, lühidalt ja lihvitud viisil edastamisel on oluline kunst. Selle eesmärgi saavutamiseks töötab diktsioon tavaliselt koos selliste asjadega nagu organisatsiooniline struktuur ja tõhus ülevaade.
Levinud sotsioloogilised arusaamad
Inimesed ei ole sageli harjunud kuulma ametlikku kõnet mitteametlikus keskkonnas või vastupidi. Mõnele inimesele võivad ametlikud sõnad ja esitlemine muidu juhuslikus keskkonnas tunduda ülbe, samas kui teised võivad seda näha intelligentsuse või keerukuse märgina. Vastupidi, mitteametliku diktsiooni kasutamist ametlikus keskkonnas võib mõne inimese jaoks pidada märgiks ükskõiksusest, madalast klassist või kehvast haridusest, kuid teiste jaoks märgiks ligipääsetavusest, kergemeelsest või pingevabast olemisest. Palju oleneb kontekstist ja inimesest.