Amesi test on teatud tüüpi biotest, mida kasutatakse ühe või mitme kemikaali juuresolekul tõenäoliselt esineva mutageense aktiivsuse määra määramiseks. Põhimõtteliselt on see kiire ja odav meetod ennustamaks, kas kemikaal kujutab endast vähiriski, põhjustades mutatsioone geneetilises materjalis, sealhulgas DNA-s. Siiski kasutatakse seda ka selleks, et näidata, et keemiline aine ei ole kahjulik. Tegelikult kasutavad kosmeetika- ja farmaatsiatoodete tootjad Amesi testimist, et esialgu “tõestada”, et nende tooted ei põhjusta inimestel vähki.
Bakterid on Amesi testi jaoks valitud merisiga, nimelt Salmonella typhimurium. Kuigi kasutatakse mitmeid selle liigi tüvesid, muudetakse neid kõiki nii, et need on geneetilistele mutatsioonidele vastuvõtlikumad. Tavaliselt saavutatakse see kokkupuutel loomse päritoluga, näiteks rottide, maksaensüümidega. Selle põhjuseks on asjaolu, et bakteritel puuduvad loomulikult ensüümid, mis on vajalikud sisestatavate kemikaalide metabolismi hõlbustamiseks. See konfiguratsioon simuleerib täpsemalt ka inimkoe rakulist koostist.
Amesi testi läbiviimiseks kombineeritakse modifitseeritud bakter katseklaasis testitava kemikaaliga. Seejärel lisatakse proov klaasplaadile, mis sisaldab agarit ja histidiini, valgupõhist aminohapet. Sellel keemilisel kokteilil on kaks eesmärki: agar annab toitaineid bakterile toitmiseks, samas kui histidiini olemasolu võimaldab keemilisel metabolismil toimuda. Seejärel lastakse proovil nendes tingimustes 24–48 tundi isoleeritult kasvada.
Selle aja jooksul on histidiini maht ammendunud, mis tavaliselt tekitaks olukorra, kus bakter ei saaks ellu jääda. Kui aga proov õitseb jätkuvalt, näitab see, et bakter ei sõltu enam koloniseerimiseks vajalike ensüümide olemasolust. Lühidalt tähendab see, et bakter on muteerunud. Sel juhul on Amesi test andnud positiivse tulemuse.
Kas see tähendab, et testitud kemikaal põhjustab inimestel vähki? Mitte tingimata. Tegelikult näitab positiivne tulemus lihtsalt, et kõnealune kemikaal on võimeline põhjustama geneetilisi mutatsioone. Sellise tulemuse põhjal võib siiski teha praktilise järelduse, et kemikaali tuleks täiendavalt uurida kui võimalikku vähki tekitavat ainet.
Amesi test on oma nime saanud Bruce Amesi järgi, kes töötas selle sõeluuringu meetodi välja 1950. aastatel California ülikoolis vähiuuringutega tegeledes. Enne selle käivitamist testiti kahtlasi kemikaale loomade peal. Peale nende loomade kannatuste ja lõpliku surma propageerimise oli meetod kallis ning tulemuste saamiseks kulus kuid või aastaid. Seevastu bakterite kasvatamine samal eesmärgil pakkus oluliselt kiirema ja soodsama alternatiivi.