Amber Spyglass on nii Philip Pullmani fantaasiasarja “His Dark Materials” kolmanda ja viimase raamatu nimi kui ka nendes raamatutes väljamõeldud objekti nimi. Objekt võimaldab inimesel näha salapärast tolmu ilma eritingimusteta, nagu Aurora Borealis.
Merevaiguklaas on sarja kolmest raamatust ülekaalukalt vaidlusi tekitavaim. Raamat lõpeb autoriteedi lõpliku lüüasaamisega, aga ka sellega, mis näib olevat varjatud viide seksuaalsele intiimsusele raamatute laste-peategelaste vahel. Raamat keskendub lord Asrieli armee ja Taevariigi vahelisele sõjale, aga ka teadlasele Mary Malone’ile ja tema reisidele tulnuka universumis ning avastustele tolmu olemuse kohta.
Filmis The Amber Spyglass leiab Mary Malone tee meie omast või Lyra universumist väga erinevasse universumisse. Selles universumis elab tundlik rass nimega mulefa, kes on välimuselt ja ühiskonnalt väga erinevad kui inimesed. Neil pole selgroogu ja need on rombikujulised. Neil on pikk pagasiruum, mida nad kasutavad objektidega manipuleerimiseks ja ka suhtlemiseks. Tundub, et nad elavad hõimueelses keskkonnas, kus on madal tehnoloogiatase ja tihedad kogukonnad. Kuid neil on ka väga hästi säilinud ajalugu, mis näib olevat suuliselt edasi antud. Tundub, et see ulatub umbes 33,000 XNUMX aasta taha, aega, mil tolm hakkas esmakordselt suhtlema rassidega kogu universumis, tekitades kaasaegse teadvuse.
Näib, et neil on Tolmuga väga positiivne suhtlus, ilma et nende ühiskonnas ilmuks magisteeriumit või muud sarnast organit, mis allub autoriteedile. Neil on oma versioon Aadama ja Eeva loost, kuid selle asemel, et suhtuda sellesse kui esimese patu väljendusse negatiivselt, näevad nad seda positiivselt. Võib-olla tänu suhtele Tolmuga või võib-olla mõnel muul põhjusel näevad nad Tolmu palja silmaga ja saavad sellest Maarjale rääkida.
Algselt ei kavatsenud Mary merevaigust silmaklaasi ehitada. Esmalt proovis ta ehitada midagi, mis aitaks tolmu kinni püüda ja päästa hiiglaslikud puud, mida mulefa oli märganud suremas. Ta tegi puude mahlast lakilehe ja juhtus märkama, et kui kahte lehte hoiti teineteisest eemal ja kaeti puudelt õliga, oli tolm läbi nende näha. Õlil endal näib olevat mingi seos tolmuga, kuna muulad kasutavad seda osana oma suhetest hiiglaslike puude seemnekaunadega, mis näivad olevat nende ekvivalendid deemonite või hingedega.
Kui Mary on selle oma lakilehtede kasutuse avastanud, aitab mulefa tal teha bambusest toru, millesse kaks lehte kinnitada, mille tulemuseks on merevaigukollane silmaklaas. Merevaik viitab lakitud mahla värvile, mitte sõna otseses mõttes merevaigule. Mary kasutab merevaigust silmaklaasi, et uurida tolmu ja teha kindlaks, et see lahkub maailmast.
Nii aletiomeeter kui ka Aesahaettr, kuldne kompass ja peen nuga, mis annavad oma nime kahele esimesele raamatule, nõuavad õigeks kasutamiseks teatud meeleseisundit. Mõtel tuleb lasta pisut triivida, kuni fookus on säilinud, nn negatiivses võimes. Merevaiguklaas aga ei vaja erilist vaimset seisundit. Ainuüksi läbi merevaigukollase silmaklaasi vaatamine võimaldab tolmu näha. Kui aga kasutatakse negatiivset võimekust, lahkub kasutaja teadvus kehast ja läheb tolmu endasse, võimaldades kasutajal tolmu siseelulisemalt kogeda.