Kirjanduslikus mõttes on allusiooni põhifunktsioon luules see, et see kasutab võimsat sõna, fraasi või kultuurilist viidet, millest lugejad peaksid aru saama, et lihtsalt kujutada keerukat mõistet. Allusioon viitab selleks konkreetselt inimestele, kohtadele ja asjadele ajaloos, kirjanduses ja ühiskonnas. Lisaks saab allusiooni kasutada luules tooni ja luulevormi abistamiseks.
Allusioone kasutatakse sõjaluules märkimisväärselt, et aidata kujutada kirjanike raskeid emotsioone. Lisaks kasutatakse luules vihjeid tavaliselt sotsiaalsete olukordade tähistamiseks. Näiteks võib luuletaja nimetada midagi haigeks või keeruliseks, et edastada ühiskonna probleeme. Allusiooni saab kasutada isegi poeetilises narratiivis enese kujutamiseks. Näiteks modernistlikud poeedid uskusid, et inimene võib leida tähenduse ja tarkuse ainult iseendas ning kasutasid sageli loodust asjakohase vihjena.
Intertekstuaalsed viited teistele tekstidele on ka luules vihjetegur. Paljud luuletajad viitavad oma kirjanduses klassikalistele tekstidele. Näiteks luuletuses Hugh Selwyn Mauberley viitab Ezra Poundi rida “Tema tõeline Penelope oli Flaubert” Penelopele, Odysseuse naisele Homerose Odüsseias ja annab mõista, et prantsuse sümbolist Gustave Flaubert suudab partnerina elada Mauberley standardite kohaselt. Isegi klassikalised poeedid kasutasid oma loomingus vihjeid. Näiteks Dante Alighieri nimetas mütoloogilisi kreeka tegelasi kui hirmu sümboleid Infernos.
Kuigi vihjed on lühikesed, on need täis olulisi viiteid. Luuletajad saavad kasutada vihjeid, et aidata hõlpsalt kujutada olukordi, viidates teatud ajaperioodidele ja sündmustele. Allusioonid on kasulikud ka poeetidele, kelle eesmärk on kohanduda kindlale poeetilisele vormile. Luule allusioon on sageli vaid mõne sõna pikkune, nii et see mahub kergesti nii luulerütmi kui ka selle meetriga, olgu see näiteks jaambiline, trohhailine või anapestiline. Seega saavad luuletajad kasutada luule allusiooni nii luuletuse tähenduse kui ka kõla ja löögi rikastamiseks.
Üldiselt saab luules kasutada vihjeid sõnumi hõlpsaks edastamiseks lugejatele. Allusioone lugedes leiavad inimesed viiteid ajaloost, kirjandustekstidest, religioonist, mütoloogiast ja muust, tekitades mõtteid ja ergutades nende meelt. Need lihtsustavad seda, mida muidu tuleks võimalikult pikalt seletada, tihendades oluliselt luuletuse osa, et see oleks selge ja ülevaatlik, ning tagavad omakorda, et protsessis säiliks luuletaja rütm. Paljud luuletajad kasutavad vihje funktsiooni, et meelitada lugejaid ligi ja neid huvitada, sageli erutades nende teadmisi, kui nad juba teavad, millele see termin viitab, ja kutsudes neid muul viisil lugema ja rohkem õppima.