Allusioon on viide mõistele, isikule, asjale või sündmusele. Vihje on sageli kaudne ja võib pärineda paljudest allikatest, nagu kirjandus, ajalugu, religioon, müüdid ja legendid või populaarkultuur. Kui autor või kõneleja millelegi vihjab, eeldab ta, et lugeja või kuulaja tunneb viite ära ja tunneb allikat. Harvadel juhtudel võib vihje olla mõeldud valitud rühmale ja mitte iga lugeja ei mõista viidet.
Kirjanduslik näide allusioonist oleks hertsogi koomiline monoloog Mark Twaini filmis Huckleberry Finn. Kui hertsog alustab: “Olla või mitte olla, see on paljas bodkin”, teavad lugejad kohe, et Twain on vihjanud William Shakespeare’i “Hamleti” algsele monokõnele “Olla või mitte olla, see on küsimus… kannatlik vääritu teenet, kui ta ise võiks oma vaiksuse teha, palja kehaga…” Twain on vihjanud Hamletile, kuid on sõnad ümber pööranud, et näidata hertsogi idiootsust ja valelikkust.
TS Elioti “Gerontion” (1920) kasutab vihjeid ka “kuumadele väravatele”, mis viitavad viiendal sajandil eKr toimunud Thermapylae lahingule kreeklaste ja pärslaste vahel. “Gerontionis” ütleb Eliot: “Ma ei olnud kuumade väravate taga ega võitlenud sooja vihma käes.” See võib olla näide viitest, mis on mõeldud väikesele lugejate rühmale, kes tunnevad kreeka kirjutamist.
Mõnel popkultuuri juhtumil võib leida ka vihjet. Kui inimene viskab nalja, et kavatseb teha kellelegi pakkumise, millest ta ei saa keelduda, kuuleme kajasid Don Corleone kuulsatest sõnadest filmis “Ristiisa” (1972): “Ma teen talle pakkumise, millest ta ei saa keelduda.” Veel üks näide vihjetest oleks Rhett Butleri kuulsad sõnad “Tuulest viidud” raamatu- ja filmiversioonide lõpus. Igaüks, kes ütleb: “Ausalt, mu kallis, ma ei hooli,” vihjab Butleri lõplikule lahkumisele Scarlet O’Hara elust.
Allusiooni kasutava autori või kõneleja eesmärk on parandada publiku arusaamist tekstist või teemast, kasutades selleks muid allikaid.