Alliteratsioon on sama kaashääliku kordumine lause mitme sõna alguses. Ladina keeles tähendab alliteratsioon “sõnade kokku panemist”. Tegemist on vana kirjandusliku vahendiga, mida kasutasid sakslased ja anglosaksid ning paljud anglosaksi kirjanikud pidasid seda riimi kasutamisest olulisemaks. Alliteratsiooni kasutatakse kogu anglosaksi eepilises poeemis Beowulf. Kuigi alliteratsioon on paljudes kuulsates kirjandusteostes esinenud sadu aastaid, omistati Pontanusele selle mõiste leiutaja alles 15. sajandil.
Võib tunduda, et see on üsna lihtne kirjanduslik vahend, kuid enne, kui fraasi loetakse alliteratsiooni sisaldavaks, peavad kehtima mitmed reeglid. Iga sõna esimene heli või esimene rõhuline silp peab olema identne. Sõnas kasutatud tähti ei võeta arvesse. Seetõttu ei allitereeriks fraasis olevad “linn” ja “hoole”, kuid sõnad “linn” ja “turvaline” küll.
Iga sõna peab olema ka vahetult üksteise järel või nii, et neid eraldab vaid mõni sõna. Mõned näited on “Sally nägi merekarpe” ja “head lapsed saavad palju viinamarju”. Nendele nõuetele peab vastama vähemalt kaks sõna.
Üldiselt loetakse alliteratsiooniks ainult algavaid kaashäälikuid. Algavate vokaalide kordamist sõnades kiputakse eristama alliteratsioonist ja sildistama assonantsiks. Näiteks “Ignacius ehitas iglud Itaalias” peetakse assonantsiks. Sageli aetakse alliteratsiooni ekslikult segi või kasutatakse vaheldumisi konsonantsiga, mis on samalaadsete helide kordumine mitme sõna keskel või lõpus, näiteks “ta lõi paksu triibu”.
Rahvasuus kasutatakse alliteratsiooni, kuna see on meeldiv kõrvale ja meeldejääv. Sel põhjusel kasutatakse seda laialdaselt laste reklaamimisel ja õpetamisel. Paljud kaubamärgid kasutavad seda kirjanduslikku seadet, et nimi inimesele meelde jääks. Seda kasutatakse ka paljudes laste riimides ja luules vahendina, et õpetada neile helisid ja eristada iga tähega palju helisid. Paljud lasteluuletused ja -lood kasutavad alliteratsiooni, et köita lapsi ja aidata neil kirjasõna vastu rohkem huvi tunda.