Allegooria funktsioon maalis on esindada valitud sõnumit sümboolsete esemete või kujundite ja metafooride abil. Maalitud kunstiteoste kontekstis on allegooria ühe sümboli otsene asendamine teisega, kuid see viitab samale sõnumile või loole. Sageli peetakse tähendust väljaspool maali kunstiteose enda sügava uurimise kaudu.
Sõna “allegooria” pärineb klassikalisest ladina ja kreeka sõnast “allegoria”, mis tähendab “varjatud keelt” või midagi “kujundlikku”. Allegooria on kõige laiemalt tuntud ilukirjanduses kasutatava kirjandusliku vahendina. Klassikaline allegooria on Vergiliuse “Eclogues”, kaasaegsem versioon aga George Orwelli “Loomade farm”. Mõnikord leiavad kriitikud vihjeid allegooriale seal, kus autor või maalikunstnik ei kavatsegi selliseid vihjeid anda; näide sellest on JRR Tolkieni “Sõrmuste isand”, mida mõned peavad allegooriaks aatomipommi ja Teise maailmasõja kohta.
Cicero nägi allegoorias tähtede kodeerimise vahendit. Vahepeal uskus Quintilianus, et allegooriaid on kahte tüüpi. Esiteks oli metafoore kasutav isiklik või ajalooline allegooria ja teiseks vaimukus ja sarkasm. Quintilianus uskus, et allegooriad, mis on eristamiseks liiga ebamäärased, on kunsti ja kirjanduse plekk.
Keskaegsed maalijad ja kirjanikud uskusid, et maalikunstis ja kirjanduses on allegoorial neli põhifunktsiooni; kõik keerles piibli ümber. Esiteks oli sõnasõnaline esitus, millel polnud varjatud tähendust ega allteksti. Teiseks olid tüpograafilised allegooriad, mis sidusid Vana Testamendi Uue Testamendiga. Kolmandaks olid moraalsed allegooriad, mis juhendasid tänapäeva käitumist. Lõpuks olid anagoogilised allegooriad, mis vaatasid tulevastele sündmustele, nagu põrgu, taevas ja viimane kohtuotsus.
Hollandi maalikunstnik Jan Vermeer on hea näide allegooria kasutamisest maalikunstis. Tema teos pealkirjaga “Maalimise allegooria” sisaldab kolme allegooriat, millest igaüks täidab mitmeid funktsioone. Esiteks esindab ta Clio kohaloleku kaudu inspiratsiooni ja muusa. Teiseks loob ta allegooria Hollandi ja Belgia ajaloost, lisades kaardile nende vahele kortsu. See näitab erinevust vaba ja protestantliku Hollandi ning katoliikliku, kuid domineeriva Belgia vahel. Lõpuks seob ta praegused kunstnikud mineviku kunstnikega, kujutades end kandmas anakronistlikku riietust.
Agnolo Bronzino on veel üks näide allegooria kasutamisest maalikunstis. Üks hea näide on tema 1546. aasta teos nimega “Venus, Cupid, Folly and Time”. Mõnda allegooriat on lihtne eristada, näiteks Isa aeg, Cupido ja Veenus. Teised, nagu oma juukseid rebiv vanadaam, on aruteluks avatud.
Sandro Botticelli tõestas 1482. aastal oma “Primaveraga”, et allegooria maalikunstis võib toimida mitmel tasandil. Maal on avalikult allegooria kevadest ja peenemalt sellest, kuidas maailm muutus viljakamaks. Maali sügav alltekst näib tiirlevat neoplatoonilise armastuse ümber, nagu näitavad graatsid, mis näivad Zephyrosest lahti ütlevat.