Allegooria funktsioon luules on anda luuletusele kaks tähendust. Esimene tähendus on ilmne ja esindab värsi põhiteemat; sees peitub aga teine sügavam tähendus. Teine tähendus on sageli viide luuletuse tõelisele sõnumile. Selles mõttes on allegooria metafoor, mis kasutab otsest asendust ühe loo asendamiseks teisega.
Allegooria on laiendatud metafoor, mis hõlmab tavaliselt tervet luuletust. Rooma mõtleja Marcus Fabius Quintillian uskus, et allegooriatel on kaks peamist tüüpi: need, mis on isiklikud või ajaloolised, ja need, mis olid vaimukad või sarkastilised. Kreeka filosoof Aristoteles pidas luuletustes ainult emotsioone, mitte ajalugu.
Allegooriline luuletus võib aga käsitleda mis tahes teemat seni, kuni üks sõnum on otseselt asendatud teisega. Need võivad olla tähendamissõnad, mis kasutavad vana lugu kaasaegse sõnumi kujutamiseks. Need võivad olla ka poliitilised, kus võltstegelased on sümboolsed versioonid tõsielu poliitikutest või avaliku elu tegelastest. Need võivad ahvida ajaloolisi juhtumeid või olla viis isiklike kogemuste varjamiseks.
Klassikaline luule nagu Vergiliuse “Ekloogid” ja “Aeneis” näitavad, et terve allegooria võib hõlmata üht luuletust, kuid luuletuse sees võib olla ka väiksemaid allegooriaid. Tavaliselt on see pikemate luuletuste puhul, nagu Dante luuletused taevast, põrgust ja puhastustulest. Allegooria funktsioon luules nagu “Aeneis” on kiita poliitilist liidrit. Vergilius kasutab peategelast Aeneast, et näidata Rooma keiser Augustuse suuri tugevusi.
John Dryden seevastu kasutas oma allegooriat luules, et kritiseerida kaasaegseid poliitilisi tegelasi. Tema luuletus “Absalom ja Achitophel” avaldati aastatel 1681–82 kahes osas, millest ainult esimene osa on kindlasti Drydeni enda kirjutatud. See kirjutati siis, kui Suurbritannia Charles II valitsusaeg jõudis lõpule. Dryden kasutas poliitiliste tegelaste asendamiseks piiblikujudega otseseid asendusi, nagu Thomas Shadwelli ja Elkanah Settle’i asendamine vastavalt Ogi ja Doegiga.
Edmund Spenser otsustas kasutada luules allegooriat, et esindada voorusi inimestena. Iga tema luuletuses “Haldjakuninganna” esinev rüütel on ühe vooruse allegooria. See on aga ka kriitika Tudorite dünastia vastu, mis 1596. aastal oli lõppemas.
Allegooria põhifunktsioonid luules on ülistada või meelitada nagu Virgilius või kritiseerida nagu Dryden ja Spenser. See on ka tööriist moraali ja vooruste õpetamiseks, kaasaegsete tegelaste paroodiate tegemiseks või emotsioonide varjamiseks. Funktsioon sõltub sellest, mida luuletaja öelda tahab, nii et varjatud tähendus on esikohal, seejärel püüab poeet otsest tähendust varjata erineva mantliga.