Allegooria funktsioon kirjanduses on keeruka idee edasiandmine läbi süvametafoorse narratiivi. Kuulsate allegooriate hulka kuuluvad Dante jumalik komöödia, George Orwelli Loomafarm ja John Bunyani “Palveränduri käik”. Kõik need teosed kasutavad allegoorilisi võtteid, et edastada erinevaid sõnumeid sellele, mis on lehel sõna otseses mõttes kirjas. Allegooriat võib pidada laiendatud metafooriks.
Ilukirjandus- või luulekirjanikud kasutavad sageli kirjanduslikke võtteid, et mõtet nauditavamal või hõlpsamini mõistetavamal viisil edasi anda. Sarnasus, metafoor ja prohvetlik eksitus on kolm sellist meetodit. Sarnasuses kasutatakse sõna “meeldib” või “nagu” kirjeldatava tegevuse või objekti seostamiseks millegi tuttavamaga. Metafoor on väga sarnane, välja arvatud see, et see ei kasuta tähistavat sõna nagu “meeldib”; see lihtsalt kirjeldab midagi, nagu see oleks midagi muud. Näiteks võib vihase inimese kohta öelda, et tal on “keev veri”, kuid tema veri ei kee sõna otseses mõttes.
Allegooria kirjanduses on sisuliselt laiendatud metafoor. Peamine erinevus seisneb selles, et allegooriad esinevad tavaliselt tervete süžeeliinide kujul, mitte ainult kirjelduse või lõiguna. Orwell kirjeldab teoses Animal Farm revolutsiooni loomade seas farmis, et tuua välja kapitalistlik demokraatia Inglismaal ja USA-s ning kommunistlik režiim Venemaal. Orwell tegi seda selleks, et paigutada oma raamatu poliitiline sisu kergemini seeditavasse paketti, kuid siiski poliitiliselt mõtestada.
Iga lugu, mis on kirjanduses allegooria, saab tõlgendada ka nimiväärtusega. See tähendab, et Loomafarmi võiks sõna otseses mõttes tõlgendada kui lugu loomadest. Allegooria põhiülesanne kirjanduses on varjata ideed sümboolsete tähenduste nutika rea kaudu, et laiendatud metafoori kontekstis saaks ideed sügavamalt mõista. Lugudel või luuletustel, mis on allegoorilised, võib arvata, et neil on kaks tasandit, üks sõnasõnaline ja teine kujundlik.
Kirjanduses on kuulus allegooria Dante jumalik komöödia, kus Dante ise rändab läbi põrgu, puhastustule ja taeva, mida juhib läbi esimene teine luuletaja Vergilius. Läbi lugude jälgib Dante tõesti oma usuelu, viies end “tumedast metsast”, mis üldiselt arvatakse esindavat kohta, kus tal pole religiooni, paradiisi, mis on vaimne valgustus ja lõpuks kristlus. Kuigi seda oleks võinud kirjeldada sõna-sõnalt, on Dante versioon autobiograafia mõttes rohkem kapseldunud, kuna see kasutab müütilisi stseene ja elust suuremat lugu.