Push-down arvestus on spetsiaalne raamatupidamise liik, mida kasutatakse eranditult omandamiste turul, kui üks ettevõte ostab teise. Tavaliselt kajastatakse teise ettevõtte ostmiseks kasutatud raha esimese ettevõtte raamatupidamises kahjumina, kuid allapoole suunatud raamatupidamine tähendab, et kulud märgitakse hoopis teise ettevõtte raamatupidamises. See raamatupidamise vorm on üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtete (GAAP) alusel seaduslik ja võib olenevalt omandamise tingimustest olla hea või halb.
Omandamise sooritamisel tekib tavaliselt omandaval äriühingul mingisugune võlg. Tõukearvestuse puhul kirjendatakse võlg pigem omandatud kui ostva ettevõtte jaoks. Konsolideeritud finantsaruannete puhul, milles mõlemat ettevõtet võrreldakse ühiselt, ei ole vahet, kuhu võlg läheb, sest see ilmneb sõltumata arvestusmeetodist. See mõjutab maksude tasumise aega ja muudab lihtsamaks teada, kas teine ettevõte teenib kasumit või kaotab raha. Juriidiliselt kuulub võlg ikkagi esimesele firmale, sest sellele firmale kuuluvad mõlemad ja just see ettevõte on võlgnevus tekkinud.
USA üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtted nõuavad teatud parameetrite puhul tõukearvestuse kasutamist. Kui teine ettevõte võtab üle esimese ettevõtte kogu võla, kui võla või omakapitali tulu kasutatakse esimese ettevõtte võla kustutamiseks või kui teine ettevõte kasutab oma varasid esimese ettevõtte tagatiseks, siis surutakse alla raamatupidamist tuleb kasutada. Kuigi need parameetrid on seadistatud selle jaoks, millal tuleb kasutada suruarvestust, võib ühendav äriühing seda arvestusmeetodit seaduslikult kasutada, kui parameetrid ei ole täidetud.
Kui seda arvestusmeetodit ei nõuta, on kaks peamist põhjust. Üks on see, et see arvestusmeetod amortiseerib või vähendab võlga, kui on maksustamisaeg. Teiseks see, et see näitab, kas ettevõte suudab teenida rohkem raha, kui esimene ettevõte selle ostmiseks kulutas. Kui võlgadest üle ei saa, kaalub esimene ettevõte üldjuhul ettevõttest loobumist või müüki. Allapoole suunatud raamatupidamisarvestuse kasutamisel on üks peamine puudus: olenevalt teise ettevõtte omandamise viisist ja ettevõtte omandamisega seotud jurisdiktsioonidest võib esimene ettevõte tulude aruandluse käigus rohkem raha kaotada.