Nagu enamikul albiinoimetajatel, on ka albiinotuhkrul retsessiivsete geenialleelide pärimise tõttu pigmentatsioon puudu. Lihtsamalt öeldes, et tuhkur oleks albiino, peavad nii tema ema kui ka isa kandma albiinogeeni. Üldjuhul erinevad albiinotuhkrud värvilistest tuhkrutest ainult pigmentatsiooni poolest ja kui see on lubatud, on nad koduloomade jaoks sama populaarsed kui teised tuhkrud.
Erinevalt oma soobli- või kassikarva nõbudest on albiinotuhkrul valge karv, roosade silmade ja roosa ninaga. Nii nagu mõnda tuhkrut aretatakse teatud värvuse või mustri saavutamiseks, aretatakse mõnda tuhkrut albiinoks. Kuna aga kõik tuhkrud sünnivad valgetena, on raske või võimatu kindlaks teha, kas tuhkur on albiino või on esimestel elunädalatel värvunud.
Sarnaselt enamiku tuhkrutega on albiinotuhkur tavaliselt kodustatud imetaja ja seda on olnud sajandeid. Üldiselt on lemmikloomana peetavate albiinotuhkrute oodatav eluiga pikem kui looduses elavatel tuhkrutel. Terviseprobleemide asemel on see tõenäoliselt tingitud nende tavaliselt kehvast nägemisest ja valgest värvusest, mis ei suuda kiskjate vastu piisavat kamuflaaži pakkuda. Kuigi nagu kõigil tuhkrutel, võib ka albiinotuhkrutel vananedes tekkida terviseprobleeme. Teatud tuhkru terviseprobleemid võivad vajada ravimeid kogu tuhkru elu jooksul.
Muud sarnasused värvilise tuhkru ja albiinotuhkru vahel on uudishimu, mängulisus ja võime elada sotsiaalsetes rühmades. Sarnaselt mõnele teisele loomale kasutatakse tuhkruid sageli lemmikloomadena terapeutilise kasu saamiseks. Omanikud saavad neid regulaarselt kord kuus vannitada nagu värvilisi tuhkruid ning albiinotuhkrud saavad magada sama tüüpi puurides ja mängida sama tüüpi mänguasjadega. Kuna kõik tuhkrud on obligatoorsed lihasööjad, võib albiinotuhkur süüa samasugust toitu kui värvilised tuhkrud. See tähendab, et ta vajab liha sisaldavat dieeti.
Isik, kes on huvitatud albiino tuhkru lemmikloomana pidamisest, võib kontrollida lemmikloomapoode, kasvatajaid ja varjupaiku. Enne albiinotuhkru ostmist või adopteerimist peab tulevane omanik siiski tutvuma oma piirkonna seadustega, mis käsitlevad tuhkruid kui lemmikloomi. Nende hulka kuuluvad tuhkrute importi käsitlevad seadused. Näiteks teatud Ameerika osariigid keelavad tuhkrud lemmikloomadena ja teised nõuavad omanikelt lubade taotlemist. Mõned Jaapani piirkonnad nõuavad, et tuhkruomanikud registreeriksid oma tuhkrud vastavates valitsusasutustes ning Brasiilias on tuhkrud lubatud ainult siis, kui nende omanikud lasevad need steriliseerida ja annavad neile mikrokiibiga identifitseerimismärgised.