Elukohatunnistus on juriidiline dokument, mis näitab, kus keegi elas surma ajal. Lisaks kellegi lõpliku elukoha avaldamisele näitab elukohatunnistus ka seda, kui kaua surnud isik selles kohas elas. Seda dokumenti kasutatakse varade ülekandmisel surnud isiku nimel ja selle koostab jurist. Tavaliselt peab see kehtima notariaalselt tõestama.
Elukohatunnistuse mõte seisneb selles, et enne varade välja andmist soovib vara valdaja, näiteks pank, olla veendunud, et kõik surnud isiku võlad ja muud kohustused on kustutatud. Elukohatunnistusega saab kinnitada, et surnu nimel ei olnud surma hetkel tasumata võlgu ning vara saab vabastada. Vara omandiõiguse üleandmiseks tuleb see dokument esitada.
Surmahetkel võib inimestel olla vara mitmes kohas, eriti kui nad oma elu jooksul ringi liikusid. Elukohatunnistus näitab, kus surnu elukoht oli surma hetkel ja kui kaua surnu oli selles kohas elanud. Tavaliselt sisaldab see ka lahtiütlemist, mis näitab, et surnul ei olnud mujal elamisloa staatust, kuna see võib põhjustada konflikte võlgade ja kohustustega, mis võib takistada varade vabastamist.
Samuti võidakse nõuda selliseid dokumente nagu surmatunnistus. Elukohatunnistuses nimetatakse pärija nime ja näidatakse, et dokumendi esitab pärandvara valitseja, nii et vara antakse välja ainult vastavale isikule. Samuti võidakse paluda inimestel näidata oma isikut tõendavat dokumenti, et näidata, et neil on seaduslik õigus varasid üle kanda ja muid otsuseid teha. Seda tehakse selleks, et kinnitada, et kõik tehingud on täiesti seaduslikud, vähendades panga või muu vara üleandmisega tegeleva asutuse vastutust.
Selle dokumendi, muu hulgas, mida võidakse nõuda pärast surma, võib koostada advokaat, kes saab testamenditäitjat pärandvara käsitlemisel aidata. Kellegi pärandvaraga tegelemine võib olla keeruline protsess ja abiks võib olla koostöö kogenud advokaadiga, kes võib protsessi sujuvamaks muutmiseks pakkuda nõu, abi ja juhiseid. Mõned advokaadid on spetsialiseerunud inimeste abistamisele pärandvara vormistamisel ning võivad aidata ka pärandvara planeerimisel, korraldades asju enne surma, et pärandvara saaks kiiresti menetletud.