Aktsiaväärtpaberid on ettevõtte bilansis kajastatud investorite valduses olevad aktsiad. Ettevõte emiteerib omakapitali väärtpabereid, et kaasata kapitali finantsturgudel suursündmuste, näiteks laienemise või ühinemise või tootearenduse jaoks. Aktsiakapitali ostmisega saavad aktsionärid selles ettevõttes osalise osaluse. Aktsiate emissioon on alternatiiv võlakirjade emiteerimisele, mis on võlavorm, avalikel turgudel.
Esimest korda, kui ettevõte emiteerib aktsiaid finantsturgudel, nimetatakse esmaseks avalikuks pakkumiseks (IPO). Tavaliselt kogub ettevõte selle tehinguga suuri rahasummasid, sest investorid otsivad sageli uusi emissioone, et saada paljutõotav võimalus. IPO raames emiteeritud aktsiaväärtpaberite arv sõltub finantsdokumentidest, mille ettevõte esitab piirkonna reguleerivale asutusele. Ettevõttel on lubatud IPO päeval müüa teatud arv aktsiaid kindlas hinnavahemikus. Kui aktsiad on avalikel turgudel emiteeritud, tõuseb ja langeb aktsia hind sõltuvalt investorite nõudlusest.
Tavaliselt ei emiteeri ettevõte kõiki oma olemasolevaid aktsiaid ühe pakkumisega. Selle asemel reserveeritakse mitu aktsiat tavaliselt hilisemaks pakkumiseks tulevikus, mida nimetatakse teiseseks või jätkupakkumiseks. Ettevõtte juhtkond teeb seda, kuna eeldab, et tulevaste kasvuplaanide rahastamiseks on vaja uuesti kapitali kaasata.
Aktsiaväärtpaberite emiteerimise negatiivne külg finantsturgudel on see, et mida rohkem aktsiaid investoritel osta saab, seda rohkem näevad olemasolevad aktsionärid oma aktsiate osakaalu lahjendatuna. Näiteks võib suur aktsiaväärtpaberite omanik omada mitut aktsiat, mis moodustab 10 protsenti ettevõtte kaubeldavate aktsiate koguarvust. Kui ettevõte otsustab kaubeldavate aktsiate koguarvu suurendada, väheneb selle aktsionäri omakapital hetkega protsendina aktsiate koguarvust.
Kui ettevõte otsustab omakapitali mitte emiteerida, on teine esmane võimalus võlaväärtpaberid. Võlakirjad on ettevõtte või valitsuse poolt avalikule turule emiteeritud võlakirjad. Võlainstrumendi ostmisega saavad investorid emitendile kohe võlausaldajad. Võlakirjade emiteerimise peamine negatiivne külg on see, et kuigi võlakirjade müümine ei anna aktsionäridele osalist omandiõigust ettevõttes, peab emitent neile aktsionäridele lepingu kehtivusaja jooksul jooksvaid intressimakseid tegema.