Aktiivsusteooria on lähenemine inimkäitumise mõistmisele, uurides käitumise sotsiaalset konteksti ja inimeste sotsiaalse surve motiive nende tegevuses osalemisel. Vene teadlased olid 1900. aastate alguses esimeste seas, kes hakkasid tegevusteooriat arendama ja uurima ning seda uurimistööd on rakendatud mitmel teemal. Inimkäitumise päritolu ja motivatsiooni uurimine võib anda teadlastele teavet selle kohta, kuidas inimesed ennast näevad.
Tegevusteoreetikute sõnul saavutavad inimesed oma keskkonna ja üksteisega suhtlemisel mitmeid tulemusi, mis viivad tööriistade väljatöötamiseni. Need võivad olla sõna otseses mõttes tööriistad, näiteks inimese puhul, kes kulutab aega arvuti ehitamisele, või metafoorsemad tööriistad, näiteks sotsiaalsed oskused. Mõnikord on individuaalne tulemus mõttekas ainult jagatud ja kollektiivse tegevuse kontekstis. Näiteks projektis koos töötavad õpilased osalevad kollektiivses tegevuses, mille tulemusest saavad kasu kõik osalejad.
Kui inimesed tegutsevad, mõjutavad neid rollid, mida nad täidavad ja ühiskonna poolt määratud, ning nendes rollides inimestele ette nähtud reeglid. Inimeste vanemaks saades võivad nende rollid muutuda ja see võib muuta nende suhtumist endasse. Üks valdkond, kus tegevusteooriat on rakendatud, on vananevate täiskasvanute emotsioonide muutumise mõistmine pensionile jäädes. Teadlased on avastanud, et töökoha asendamine üksikisiku jaoks tähendusrikka tegevusega võib parandada elukvaliteeti, kuna inimesed saavad kasu, kui neil on oma elus määratletud rollid ja reeglid.
Aktiivsuse teooria erineb mõnest inimkäitumise selgitamise ja hindamise meetoditest, vaadates sisemistest motivatsioonidest kaugemale välistele. Selle asemel, et vaadelda selliseid teemasid nagu aju tasustamismehhanismid, huvitab teadlasi tegevuste ja interaktsioonide sotsiaalne keskkond. Tegevusteooriat saab kasutada kõige arendamiseks, alates parematest lähenemisviisidest klassiruumis õpetamisele kuni tegevusprogrammideni rühmaruumides elavatele vanematele täiskasvanutele.
Nagu paljude psühholoogia koolkondade puhul, on tegevusteooria algusest peale mitu korda lõhenenud, kusjuures teadlased on seda kontseptsiooni ja sellega kaasnevaid uuringuid eri suundades võtnud. Mõned koolkonnad võivad olla üksteisega vastuolus, samas kui teised töötavad täiendavate projektide ja uuringute kallal. Teadlased on oma tegevusteooria töösse integreerinud ka teisi psühholoogia kontseptsioone, et saada rohkem teavet selle kohta, kuidas inimesed ühiskonnas nii kollektiivselt kui ka üksi toimivad.