Akromegaalia on seisund, mille põhjustab hüpofüüs, mis eritab liiga palju inimese kasvuhormooni. Selle hormooni liigse koguse tõttu võivad inimese keha ja jäsemed kasvada liiga suureks. Elundid võivad oluliselt suureneda ja akromegaaliaga patsientide kõige levinum surmavorm on kardiomüopaatia, seisund, mille korral süda muutub liiga suureks ja lakkab normaalselt toimimast.
Akromegaalia mõjutab kõige sagedamini keskealisi inimesi. See on väga haruldane haigus, mis mõjutab ainult ligikaudu 4,000 inimest miljoni kohta. Paljudel juhtudel on hüpofüüsi talitlushäire põhjuseks näärmel paiknev mittevähkkasvaja. Kas kasvaja eemaldamine või kiirituse kasutamine kasvaja suuruse vähendamiseks võib olla edukas. See ei pruugi kaasa tuua nende elundite suuruse vähenemist, kus akromegaalia on väljendunud.
Varajases staadiumis akromegaalia on aga sageli üsna ravitav kas ülaltoodud võimaluste või operatsiooniga, mis vähendab hüpofüüsi turset. Üldiselt on see kirurgiline protseduur efektiivne neile, kelle kasvuhormooni tase peetakse mõõdukalt kõrgeks.
Ravimeid võib kasutada ka akromegaalia raviks, vähendades kasvaja suurust või toodetud kasvuhormooni kogust. Mõnda neist ravimitest on raske võtta, kuna neid tuleb süstida. Need võivad pärssida ka kõhunäärme funktsioone, mis võib tekitada muid terviseprobleeme. Need, kes kasutavad ravimeid, vajavad märkimisväärset jälgimist.
Akromegaaliat võib olla raske diagnoosida, kuna liigne kasvuhormooni tase ei pruugi alati ilmneda füüsilist välimust mõjutavate sümptomitena. Selle kahtluse korral saab seda aga kergesti diagnoosida, hinnates vereanalüüside abil kasvuhormooni taset organismis. Kui haigusseisund on diagnoositud, võivad patsiendid vajada magnetresonantstomograafiat (MRI), ehhokardiogrammi, kompuutertomograafiat (CT) ja muid teste, et otsida mõju organitele. Ka CT-skaneerimine võib aidata tuvastada kasvajate asukohta.
Akromegaalia prognoos sõltub varajasest tuvastamisest ja ravist. See seisund nõuab elukestvat meditsiinilist jälgimist ja ravi, kuid need, kellel on haigusseisund tuvastatud enne 40. eluaastat, elavad tavaliselt normaalse eluea järgi. Varajane ravi kipub vältima eluohtlike sümptomite teket, nagu maksa- või südamefunktsiooni kaotus.