Akrediteeritud hambahügieenikoolid on haridusasutused, mis hõlmavad õppekava, mille eesmärk on valmistada lõpetajaid ette riiklikuks litsentsieksamiks, mis annab tunnistuse. Tulenevalt infohulgast, mis tuleb õpilaste korraliku väljaõppe tagamiseks korrektselt katta, satuvad akrediteeritud hambahügieenikoolide hulka vaid need koolid, mis täidavad riiginõukogu ootusi. Kui inimene soovib selle õitsva valdkonnaga liituda, peab ta läbima programmi akrediteeritud hambahügieenikoolis ja hankima riikliku litsentsi.
Hambahügienistid on hambaarstide paremad kaaslased, kes toetavad spetsialiste, kes vastutavad naeratuse terve ja puhtana hoidmise eest. Hügieenipraktika ulatus on lai, kuid tavaliselt hõlmab see profülaktikat, skaleerimist ja juurte planeerimist. Röntgenograafia, fluori, hambaplommide manustamine ja mõnikord ka lokaalanesteesia võib olla ka hambahügienisti ülesanne.
Esimene komitee, mis moodustati iga programmi sobivuse hindamiseks nende oskuste õpetamisel, oli kolme organisatsiooni – Ameerika hambahügeinistide ühingu, riikliku hambaarstide ühingu ja Ameerika hambaarstide liidu hambaarstihariduse nõukogu – ühinemise tulemus. See komitee kogus algstandardid esmakordselt 1947. aastal. Viis aastat pärast riikliku delegaatide allika heakskiitmist koostati esimene akrediteeritud hambahügieeni koolide nimekiri. Kuigi see esialgne koolide loetelu piirdus 21 programmiga, on viimase 60 aasta jooksul tehtud viis muudatust pidevalt muutnud eeskirju ja akrediteeritud hambahügieenikoolide nimekirja. Akrediteerimisprotsessi kõige ajakohasem ülevaade sisaldab kuut standardit, mille alusel kooli hinnatakse.
Kõik kuus standardit on raamistik veelgi spetsiifilisematele alastandarditele. I standard on institutsiooniline tulemuslikkus, teine õppekava kvaliteet ja III standard on administratsiooni ja personali hindamine. Neljas standard, mille alusel programm peab nõuetele vastama, on tugiteenuste piisavus. Standard V on loetletud tervise- ja ohutussätetena ning viimane standard nimetab seda patsiendihooldusteenusteks.
Hambahügienistidega seotud programmide reguleerimine on oluline mitmel põhjusel. See elukutse kuulub tervishoiuvaldkonda ning nii vastutus kui ka inimese tervise intiimne olemus ei jäta eksimisruumi. Seetõttu peaksid tervishoiuteenuseid haldama ainult pädevad ja kvalifitseeritud isikud ning nende inimeste koolitusse peaksid kaasama ainult kõrgeimaid standardeid järgivad koolid.