Ajutüve surm on surma kinnitus, mis põhineb kriteeriumide kogumil, mis üldiselt testib ajutüve reflekse. Arvatakse, et kui ajutüvi uuringu ajal nendele refleksidele ei reageeri, ei suuda aju ja keha enam suhelda ning seetõttu puudub patsiendil võimalus paraneda. Seetõttu kuulutatakse patsient surnuks. Ajutüvesurma uuring ei ole kerge, sest enne uuringusse minekut peab patsient läbima ranged eeltingimused. Kui patsient läbib, peavad protseduuri läbi viima kaks vanemarsti ja kahel korral ei pea patsient ajutüve reflekse näitama; see tähendab, et ta peab sooritama testi kaks korda.
Ajutüve surma diagnoosimisel on kolm etappi. Esiteks peab olema teada patsiendi kooma põhjus ja arst peab ka kindlaks tegema, et patsiendil on parandamatu ajukahjustus. Teiseks ei tohi patsient olla seisundis, kus tema ajutüve düsfunktsioon on pöörduv ja võib seega muuta uuringu tulemusi. Näiteks võivad ravimid, hüpotermia ja tõsine ainevahetushäire põhjustada patsiendi reageerimise ajutüve stimulatsioonile. Kolmandaks ei saa patsient uuringus esitatud kriteeriumidele vastamisel üldse ajutüve reflekse avaldada.
Uuringu tegemiseks kulub vähem kui pool tundi ehk vähem aega kui patsiendi analüüsiks ettevalmistamine. Testi sooritades otsivad arstid vastuseid, mida ajutüvi tavaliselt stimulatsioonile reageerides suhtleks. Ajutüve surma kinnitamiseks peavad kõik need kriteeriumid olema täidetud.
Esimene kriteerium on see, et patsiendi pupillid ei tõmbuks kokku vastuseks otsesele valgusele, mis paistab silma. Teiseks ei vilgu patsiendi silmad vastuseks sarvkesta stimulatsioonile, näiteks kui arst silitab sarvkesta riidetüki või koetükiga. Kolmandaks, patsient ei reageeri, näiteks grimassi, kui arst avaldab tugevat survet, näiteks otse silmakoopa kohal. Neljandaks, patsiendi silmad ei liigu, nagu tavaliselt, vastuseks jäävee kõrva loputamisele. Viiendaks, patsient ei köhi ega okse, kui arst stimuleerib kurgu tagumist osa või viib hingamistoru mööda hingamisteid; viimaseks patsient ei hinga iseseisvalt, kui ta on ventilaatorist eraldatud.