Ajas rändamise ilukirjandus hõlmab tegelasi, kes uurivad minevikku või tulevikku. See hõlmab tavaliselt mingisugust ajas reisimise seadet, mis muudab need lood ulmežanri osaks, kuigi see pole alati nii. Selle žanri teerajajaks oli Briti kirjaniku HG Wellsi 1895. aasta romaan “Ajamasin”. Aja igikestev ühesuunalisus muudab teema paljudele inimestele lõputult paeluvaks. Ajas rändamise ilukirjandus sisaldab palju populaarseid romaane, filme ja koomiksiraamatuid.
Aja vankumatu olemus ja selle mõju inimelule on sajandite jooksul tekitanud palju spekulatsioone, millest osa on paratamatult lugudesse jäädvustatud. Hiina, Jaapani ja Iiri müütides leidub legende tavainimestest, kes rändavad kaugele tulevikku. Ajas rändamise ilukirjanduse varased teosed hõlmasid Washington Irvingi lugu Rip Van Winkle’i ja Charles Dickensi “Jõululaul”, millest mõlemas on tegelasi, kes külastavad tulevikku. 1889. aastal ilmus Mark Twaini “A Connecticuti jänki kuningas Arthuri õukonnas”, milles kaasaegne mees külastab minevikku pärast lööki pähe.
HG Wellsi “Ajamasin” ilmus esmakordselt Inglismaal 1895. aastal. See populaarne ulmeromaan tutvustas maailmale paljusid ajas rändamise ilukirjanduse mõisteid ja vastuolusid. Sellest tehti edukaid filme 1960. aastal ja uuesti 2002. aastal, samuti tehti arvukalt adaptsioone muus meedias. Hilisematel filmidel, nagu 1980. aastate komöödiasari „Tagasi tulevikku“, oli Wellsi looga teatud ühiseid elemente, sealhulgas seade, mis võimaldas ajas reisida kindlasse sihtkohta. Need tööd keskendusid mineviku muutmise või inimliku tuleviku külastamise mõjudele ja tagajärgedele, jättes samal ajal varju tegeliku ajas rändamise protsessi teaduslikud üksikasjad.
Suur osa ajarännakute ilukirjandusest hõlmas tavaliselt kasutatavaid ulmeteemasid, mida nimetatakse troppideks. Klassikaline näide oli Ray Bradbury novell A Sound of Thunder, kus liblika surm muudab ajaränduri tulevikku; sellest loost sai alguse fraas liblikaefekt. Teleseriaalid Quantum Leap ja Doctor Who kaasasid teiste seas ajas rändavaid kangelasi, et üllastel põhjustel sündmuste jadasid muuta. Klassikaline Star Treki episood “Linn igavesti piiril” on näide teisest ajarännakute troopikast: see aeg peab kulgema nii, nagu ta hakkab, mõnikord traagiliselt, hoolimata ajarändurite parimatest kavatsustest.
Teine ajarännakute ilukirjanduse vorm eirab tegelikku meetodit, eelistades keskenduda selle mõjule tegelastele. Kurt Vonneguti romaanis “Tapamaja-viis” jääb tema kangelane Billy Pilgrim kuulsaks ajas kinni, elades oma kurba elu järjestikku. Ka teleseriaal Lost ja Iain Sinclairi romaan „Slow Chocolate Bopsy“ käsitlesid ka lahtijäänud tegelaste läbielamisi. Filmid “Järvemaja” ja “Ajaränduri naine” uurisid ajas rändamise mõju romantilistele suhetele. 2004. aasta sõltumatu film Primer rakendas oma loole tipptasemel füüsikat ja kasutas dokumentaalfilmi võttestiili, et kujutada ajas rändamise tagajärgi oma tegelastele.