Mõne jaoks on ainulaadne liik lihtsalt loom, putukas või taim, mida saab määratleda teistest liikidest eraldi. Perekonna või muu taimede või loomade rühma vaatamine võib viia teadlasteni erinevate liikide märgistamiseni, et saada rohkem teavet teatud tüüpi organismide kohta. Kui bioloogid räägivad ainulaadselt märgistatud liigist, võivad nad rääkida liigist, mis on eraldi tuvastatud või mis pakub erilist huvi. Põhjalikud bioloogiaraamatud püüavad üldiselt hõlmata suurimat protsenti kõigist teadaolevatest ainulaadsetest liikidest konkreetsesse bioloogiakategooriasse.
Mõned bioloogiasõnastikud määratlevad unikaalset liiki veidi teisiti. Bioloogid võivad vaadelda liiki, mida nad nimetavad ainulaadseks, põhinedes ebatavalistel suhetel teiste liikidega või ebatavalistel või ainulaadsetel omadustel. Osa sellest, mida bioloogid teevad, on seotud bioloogilise mitmekesisuse või liikide arvukusega, kus ainulaadsel liigil võib olla oma keskkonna toimimises määrav roll.
Bioloogid võivad rääkida ka ainulaadsest liigist selle põhjal, kas see on konkreetse piirkonna jaoks ainulaadne. Liik, millel on ainult üks peamine elupaik, võib olla väljasuremise suhtes haavatavam kui mõned teised looma- või taimeliigid. Liigi võib kanda ohustatud liikide nimekirja või, kui tema elupaik on tõesti ohus, kriitiliselt ohustatud liikide nimekirja. Kohalikud ja riiklikud valitsused püüavad oma parima, et kaitsta ohustatud liike keskkonnale loomuliku bioloogilise mitmekesisuse säilitamise huvides.
Loomabioloogiast huvitatud inimesed võivad leida näiteid ainulaadsetest liikidest kohalikust loomaaiast, akvaariumist või muuseumist. Idee määrata unikaalne liigitüüp on kesksel kohal looma- ja taimeteadlaste töös, kes soovivad anda täpsemat pilti elupaikadest ja ökoloogiast üldiselt. Teadlased võivad töötada ka ainulaadsete liikide kallal, et edendada seadusi, mis kaitsevad nende populatsioone või keskkonda. Liigikaitseseadused võivad mõnikord olla arendajate ja teiste inimeste jaoks, kes on keskendunud inimkesksetele projektidele, ebapopulaarsed. Unikaalsete liikide arvukuse ja olukorra dokumenteerimine on osa eesliinitööst, mille eesmärk on kaitsta neid taimi ja loomi muutuvas maailmas väljasuremise eest.