Aichmofoobia on hirm nõelte ees. Seda väga levinud foobiat tuntakse ka kui trüpanofooniat, enetofoobiat või lihtsalt nõelafoobiat ja see mõjutab väga suurt osa elanikkonnast. Mõned inimesed otsustavad oma foobia vastu ravi mitte otsida, lihtsalt toime tulla, kui nad puutuvad kokku erinevate protseduuride nõeltega, samas kui teised otsustavad otsida aichmofoobiaga seotud abi psühholoogilt. Inimestele, kes soovivad sellest foobiast jagu saada, on mitmeid ravivõimalusi, mida saab kasutada.
Paljud foobiad tekivad vastusena mingisugusele traumale ja aichmofoobia pole erand, kuid seda võib põhjustada ka pärilik refleks. Mõned inimesed näivad olevat loomulikult hüplikud või närvilised nõelte ümber, olenemata sellest, kas nad on saanud trauma või mitte, ja see foobia võib olla seotud ka hirmuga ohjeldamise või kontrolliprobleemide ees. Muudel juhtudel põhjustab trauma, nagu valulik süst või nõelatorkejuhtum, aichmofoobia.
Kuna see foobia on nii laialt levinud, suhtuvad paljud inimesed sellesse heakskiitvalt, eriti meditsiinitöötajad, kes on nõelafoobiaga väga harjunud. Inimestel, kellel on trauma tagajärjel tekkinud aichmofoobia, võivad nõela väljavõtmisel tekkida sellised sümptomid nagu värisemine, nõrkus, õhupuudus, iiveldus, suukuivus ja higistamine. Päriliku refleksiga inimestel võib nõeltega kokkupuude põhjustada minestamist või tõsiseid paanikahooge.
Aichmofoobiaga inimesed kalduvad vältima olukordi, kus nad puutuvad kokku nõeltega. See võib põhjustada probleeme, kuna inimesed võivad olla tõrksad pöörduma arsti poole, kuna kardavad nõelu, mida võidakse kasutada. Mõistva meditsiiniteenuse osutaja leidmine võib aidata inimestel toime tulla kerge aichmofoobiaga, eriti kui selle foobiaga kaasneb üldine hirm meditsiiniliste protseduuride ees. Teised patsiendid võivad eelistada ravi otsida, et nad saaksid oma foobia üle kontrolli alla saada.
Aichmofoobia ravi viiakse tavaliselt läbi desensibiliseerimisega, terapeutiliste seansside seeriaga, mille käigus patsient puutub kokku nõeltega psühholoogi järelevalve all. Iga kogemuse intensiivsust suurendatakse, kuni patsient tunneb end süstide ja verevõtutega rahul. Psühhiaatrilisi ravimeid võib kasutada raskete aichmofoobsete reaktsioonide raviks ning patsiendid võivad kasu saada ka hüpnoosist, kõneteraapiast ja muudest ravimeetoditest.
Aichmofoobiaga patsiendid ei peaks kartma arstidele teatamist. Arstid ja õed eelistavad olla probleemist teadlikud, et nad saaksid võtta ettevaatusabinõusid, et nõelaga protseduur patsiendile mugavamaks muuta.