Aiamõtikas on aiatööriist, mida kasutatakse mulla pööramiseks. See koosneb vardast või käepidemest, mille külge on kinnitatud terav tera, ja seda on põllumajanduslikel eesmärkidel kasutatud umbes viiendast sajandist eKr. Aednikud ja põllumehed kasutavad aia kõplaid mulla liigutamiseks või õhustamiseks, vagude tekitamiseks ja istutamiseks ettevalmistamiseks. sibulad ja seemned. Seda kasutatakse ka umbrohu väljakaevamiseks, madalate kaevikute tegemiseks ja pinnase tihendamiseks mis tahes kohas. Aia kõplaid võib kasutada ka mulla kuhjamiseks taime aluse ümber, juurte ja umbrohtude lõikamiseks ning mulla segamiseks teiste muldade ja väetistega.
Kuigi see on väga lihtsa välimusega, on aiakõtikas praktikas väga tõhus tööriist, mis aitab aednikel ülesandeid palju kiiremini täita, võimaldades neil töötada pikemat aega. See tööriist aitab aednikul vältida umbrohu eemaldamiseks või mullaga töötamiseks painutamist, kummardumist ja kükitamist. Seega väldivad aednikud pikas perspektiivis oma liigeste stressi ja füüsilist kahju. California ülemkohus keelas lühikese varrega kõplad, mida sageli süüdistatakse kurnavates seljaprobleemides, kasutamise, mida peeti ohtlikuks tööriistaks. Enamikul motikatel on pikad käepidemed ja neid kasutatakse nii, et haaratakse käepidemest kõige kaugemast punktist või kusagilt keskelt ja liigutatakse seda edasi-tagasi.
Neid tööriistu on erineva kuju ja kujundusega. Tüüpiline aiakõtikas on üsna raske, laia teraga ja seda nimetatakse dego-kõblaks. Kollineaarsel motikal on habemenuga terav tera, mis lõikab kergesti läbi umbrohu, kui seda pühkimisliigutusega üle mullapinna libistada. Tõmbekõblas sobib ideaalselt mulla väljatõmbamiseks, samal ajal kui kõblas saab oma kahepoolse teraga lõigata umbrohtu mullapinnast allapoole. Action-kõblastel on liigutatav pea, mis nihkub maa-aluste umbrohtude lõikamiseks, samal ajal kui kõplad oma V-kujuliste teradega sobivad kõige paremini seemikuaukude täitmiseks ja kaevamiseks.
Õige aiakõpla tüübi valimine on oluline mitmel põhjusel. Käepideme pikkus peab vastama inimese pikkusele, võimaldades aednikul töötada motikaga ilma liigselt painutamata. Aednikud peaksid valima motika, mis ei ole liiga raske ega liiga kerge ning täidab kõige paremini käsil olevaid ülesandeid.
Motika heas seisukorras hoidmine on pikema säilivusaja tagamiseks hädavajalik. Neid tuleks hoida kuivas kohas. Mõned aednikud eelistavad pihustada terale õli, et vältida selle roostetamist. Motika sage teritamine hariliku kiviga teeb ka aedniku töö lihtsamaks, sest nad väldivad töötamist nüri tera servaga.