Äge dehüdratsioon on tõsine ja kiire kehavedelike kadu, mis on kõige sagedamini põhjustatud kõhulahtisusest. Kui keha kaotab vett, võivad tekkida elektrolüütide tasakaaluhäired. Dehüdratsiooni käsitletakse kui meditsiinilist hädaolukorda ja seda ravitakse vedeliku taastamisega patsiendi kehasse ja patsiendi jälgimisega tüsistuste (nt elundikahjustus) nähtude suhtes. Patsiendi stabiliseerimiseks võib osutuda vajalikuks haiglaravi, olenevalt dehüdratsiooni põhjusest ja sellest, kui raskeks see muutus enne ravi.
Kõhulahtisust põdevad inimesed kaotavad sagedase lahtise väljaheite tõttu kiiresti kehavedelikke. Ägedat dehüdratsiooni võivad põhjustada ka ebapiisav vee saamine treeningu või raske füüsilise töö ajal ning teatud tüüpi haigused. Ägeda dehüdratsiooniga inimesed kipuvad muutuma väga januseks. Nende nahk ja limaskestad võivad tunduda kuivad ning neil võib tekkida teadvuse taseme muutus, uriinierituse vähenemine, tume uriin, väsimus ja segasus.
Ägeda dehüdratsiooni kohene ravi on täiendav vedelik. Dehüdratsiooni raviks võib kasutada nii suukaudseid kui ka intravenoosseid vedelikke. Vedelikud võivad sisaldada soolasid, et taastada patsiendi elektrolüütide tase ja vältida elektrolüütide tasakaaluhäireid, mis on põhjustatud keha üleujutamisest värske vedelikuga. Patsientidel, kellel esineb jätkuvalt vedelikukaotust, näiteks kõhulahtisusega patsientidel, võib vedeliku lisamist jätkata kogu patsiendi haiguse vältel, et vältida dehüdratsiooni kordumist. Vedelikke võib manustada ka profülaktiliselt, et vältida dehüdratsiooni riskirühma kuuluvatel patsientidel.
Kui patsient on vedelikega stabiliseerunud, võib alata dehüdratsiooni algpõhjuse ravi. Mõnel juhul peaks probleemi lahendama lihtsalt vedeliku andmine; sportlane, kes tegi liiga palju tööd kuuma ilmaga, näiteks veepuuduses, vajab taastumiseks lihtsalt puhkust ja vedelikku. Muudel juhtudel võivad patsiendid seedetrakti infektsioonide raviks vajada antibiootikume.
Vereanalüüse võib kasutada elundite funktsiooni kontrollimiseks, et otsida kahjustusi sellistele struktuuridele nagu maks ja neerud. Võimalik on ka ajukahjustus ja kui patsient on stabiilne, saab ajukahjustuse tunnuste otsimiseks läbi viia neuroloogilise hindamise. Need dehüdratsiooni tüsistused võivad mõnel juhul olla ravitavad ja mõnel juhul püsivad, nõudes patsiendi kohandamist ja kohandamist. Mida kauem lasti patsiendil dehüdratsioonina püsida ja mida tõsisem on vedelikupuudus, seda tõenäolisem on ägedast dehüdratsioonist põhjustatud püsivad füüsilised kahjustused, eriti kui see on seotud selliste seisunditega nagu kuumarabandus.