Agarpuit moodustub vaigulise ainena sügaval teatud tüüpi Kagu-Aasia puude sees. Paljudes kultuurides hinnatakse agarpuitu, mis pole üldse puit, kui viiruki- ja parfüümiõli, mida kasutatakse templites ja mošeedes religioossete tseremooniate ajal. Liigne agarpuidu saak väidetavalt kaitsealustest metsadest on muutnud vaigu haruldaseks ja ohustanud paljusid peremeespuuliike.
Agarpuit, mida tuntakse ka aaloe-, süda- või kotkapuuna, meenutab merevaiguvaiku. See on kleepuv ja tempermalmist, kuid seda ei toodeta loomulikult puud, nagu enamik mahlaliike. See moodustub ainult väikeses protsendis Aquilaria perekonna puudest, mida nimetatakse thymelaeceae ja mis varem kasvasid parasvöötme ja vihmametsades Malaisias, Paapua Uus-Guineas, Indoneesias, Indias ja Vietnamis. Need troopilised puud kasvavad kehvas pinnases tegelikult väga kiiresti, kui neil on piisavalt vett.
Kahjuks ei hinnata puid nende viljaka saematerjali, vaid agarpuidu anomaalse aine pärast, mis näib tekkivat nakkuse või geneetilise mutatsiooni tagajärjel. Kahjuks ei saa öelda, millised puud võivad anda kopsaka agarpuusaagi, kuni need on langetatud ja lõhki lõigatud. Ettenägelikkus võis võimaldada jälgida neid taastuva ressursina, kuid liigne ülestöötamine on enamikus riikides Aquilaria puud kõrvaldanud. Ümberasustamine ei ole praegusel hetkel tõenäoliselt vastuvõetav.
Enamasti Vietnamist pärit agarpuit, mida eksporditakse teistesse riikidesse, võidakse põletada meditsiinilise suitsuna, lõhnastamiseks palverättidesse mähitud või tugeva õli ekstraheerimiseks pressitud. Ayurveda ja traditsiooniline hiina meditsiin hindavad suitsu kui tervendavat, kuna see tasakaalustab chi. Koreas põletatakse “kanam” musta suitsu pärast, täpselt nagu “kanankoh” Jaapanis.
Islami, šintoismi ja budismi pühapaigad kasutavad destilleeritud agarpuuõli templiohvrite ja viirukitena. “Jumalate puidust” pärit kiidetud lõhna saab asetada nii altaritele kui ka nahale täppidega, et tuua esile rikkalik lõhn. Isegi seebid ja parfüümid on sisaldanud agarpuidu iseloomulikku aroomi.