Afganistani hagijas on vana koeratõug, mis pärineb Afganistanist. Täpsemalt on afgaani hagijas pärit iidsest Siinaist. Varaseid afgaani hagijaid kasutati jahi- ja karjakoerte ning valvekoerte jaoks. Tänapäeval on afgaanid enamasti seltsikoerad ja näitusekoerad.
Pikal ja saledal pika, lainetava karvkattega afgaani hagijal on ka pikk saba, koon, kael ja kõrvad. Selle tõu üldine välimus kipub olema eemalolev elegants ja paljudele afgaanidele ei meeldi, kui nendega liiga palju tegeldakse. Afgaani hagijatel on tavaliselt tumedama näoga liivakarva karv, kuid levinud on ka muud värvid. Aprikoosi-koore-, hõbe-koore- ning punase ja musta värvikombinatsioonid on tavaliselt vastuvõetavad afgaani hagijas, kuid valgeid laike ei peeta sageli aretamiseks soovitavaks. Mõnel Afganistani hagijal on tiigritriibuga sarnane karvkate.
Kuna afgaani hagija pikk karv on samuti paks, on selle koera hooldamine vajalik. Kuivat karvkatet ei tohi harjata, kuna see võib kergesti kahjustada saada. Afgaan vajab harjamist ainult siis, kui karusnahk on märg, et seda lahti harutada. Need koerad karjavad, kuid tavaliselt mitte ülemäära.
Kuigi afgaani tõug on altid juveniilsele kataraktile, hüpotüreoidismile, ensüümide puudulikkusele ja puusaliigese düsplaasiale, on enamik afgaani hagijaid üldiselt üsna terved. Stressis olles võib afgaani hagijas magada palju ja kogeda nohu. Afganistani hagijas peetakse valutaluvust madalaks. Afganistani hagijas, kes tunneb, et ei saa piisavalt tähelepanu, võib ulguda. Samuti on teada, et afgaanid kahjustavad kodus olevaid esemeid, kui neile ei anta piisavalt trenni ja/või tähelepanu.
Need koerad on üsna aktiivsed ja vajavad nii igapäevaseid jalutuskäike kui ka turvalist kohta jooksmiseks. Afgaanid võivad joosta mitu tundi korraga. Nad ei ole tavaliselt suured sööjad, kuid vajavad tervena püsimiseks kvaliteetset toitu. Afganistani hagijas on teadaolevalt raske treenida. Afganistani hagijas saab pigem vanemate laste ja täiskasvanutega paremini hakkama kui väikeste lastega kodus.