Adirondacki toole kasutatakse traditsiooniliselt õues. Need pärinevad Ameerika Ühendriikide kirdeosast. Adirondacki toolid töötas algselt välja Thomas Lee 1903. aastal, et pakkuda suvekodus õues istekohti, ja põhiline disain on sellest ajast peale jäänud paljuski samaks, pärast mõningaid katsetusi tema pereliikmetega. Tool oli algselt mõeldud lõikamiseks ja ühest suurest puidust konstrueerimiseks ning mugavaid ja vastupidavaid toole võib leida kogu maailmast. Enamik tarbijaid on Adirondacki toolide kujuga tuttav, kuna need ilmuvad välitingimustes igal aastaajal erineval kujul.
Adirondacki toole iseloomustavad sirge seljatugi ja iste, mis on seatud viltu, et kompenseerida Ameerika Ühendriikide idarannikul asuvate mägede järsku kallet. Mõned tooli versioonid kõverdavad istet veidi. Toolid kipuvad olema lihtsa konstruktsiooniga, mõne sirgjoone ja kõverate aktsenditega käetugede otstes ja selja taga. Lisaks on Adirondacki toolidel traditsiooniliselt suured käetoed, mis mahutavad toidu- või joogitaldriku – seda funktsiooni kasutavad paljud tooliomanikud. See eripära on Adirondacki toolide tunnus.
Traditsiooniliselt ehitatud Adirondacki tool koosneb 11 puidutükist, mis on lõigatud kasutatava puidu maksimeerimiseks. Adirondacki toolid on tavaliselt valmistatud vastupidavast putukakindlast puidust, nagu seeder ja punapuu, kuigi muud puiduvormid on vastuvõetavad. Neid on suhteliselt lihtne ehitada ja seetõttu moodustavad need sageli puidutöötlemisprojektid algajatele õpilastele, kes õpivad lõikamise, tisleritöö ja tasandamise põhioskusi. Toolid on tarbijate seas tohutult populaarsed tänu oma mahukale, mugavale ja stiilsele konstruktsioonile.
Adirondacki tooli põhikujundust on laiendatud, et hõlmata lamamistoolid, diivanid ja muu välimööbel, mis järgivad Adirondacki tooli jooni. Adirondacki toole murukeskkonnas kasutades on soovitatav jälgida, et murus ei tekiks kahjurite tekitatud auke, kuna tooli raskus võib jala maasse tõmmata, häirides nii istujat kui ka jooki.