Achluofoobia on hirm pimeduse ees. Seda foobiat tuntakse mitmete muude nimede all, sealhulgas nüktofoobia ja skotofoobia all, ning see on levinud nii lastel kui ka täiskasvanutel. Mõned inimesed leiavad oma ahluofoobiaga toimetulekutehnikaid, leides viisi, kuidas sellega elada, teised aga otsivad aktiivselt ravi. Selle seisundi all kannatavatele inimestele on saadaval lai valik ravivõimalusi.
Achluofoobia võib tekkida mitmel põhjusel. Mõnikord ilmneb see vastusena konkreetsele sündmusele või traumale, kusjuures patsient kardab sündmuse kordumist. Muudel juhtudel näib see ilmuvat spontaanselt, peegeldades alateadlikku hirmu, mis on muutunud tugevamaks. Inimesed, kes kardavad pimedust, võivad nõuda öövalgusega magamist ja sageli keelduvad nad öösel ringi kõndimast või väljendavad hirmu, kui liiguvad läbi pimendatud maja või toa.
Pimedusehirmuga võivad kaasneda higistamine, südame löögisageduse tõus, iiveldus, kõrge vererõhk, tugev hirm, segasus ja mitmesugused muud füüsilised sümptomid. Ahluofoobiaga inimesel võivad tekkida ka raskemad sümptomid, kui teda mõnitatakse, tekitades foobia pärast ärevust lisaks ärevusele pimeduse pärast, mis suurendab emotsionaalset stressi. Samuti võivad tekkida täiendavad foobiad; näiteks võib laps, kellele öeldakse, et ärge kartke pimedust, hakata kartma voodi all või kapis olevaid koletisi.
Ahluofoobia ravimeetodid on erinevad, olenevalt konkreetsest juhtumist ja patsiendi vanusest. Kognitiivne teraapia, mis hõlmab foobia päritolu üle arutlemist, on levinud ning mõnele terapeudile meeldib alateadvusele ligi pääsemiseks kasutada ka hüpnoosi, kunstiteraapiat ja muid tehnikaid. Mõned terapeudid soovitavad kasutada ka desensibiliseerimist, mille puhul patsient puutub kokku pimendatud keskkonnaga, kus terapeut on kohal, et pakkuda tuge. Aja jooksul saab kokkupuute kestust pikendada. Füsioloogiliste sümptomite leevendamiseks võib kasutada ka selliseid ravimeid nagu ärevusvastased ravimid.
Ahluofoobia puhul on oluline teada, et hirm pimeduse ees on väga tõeline ja see on kehtiv psühholoogiline seisund. Inimesed ei tohiks häbeneda pimedas närvilisust või hirmutunnet ning abi on hea otsida varakult, enne kui sümptomid muutuvad tugevamaks. Patsientide jaoks on kriitilise tähtsusega ka toetavad sõbrad ja perekond ning inimesed peaksid hoiduma pimedahirmuga patsientide narrimisest.