Kirjanduses on abstraktsed kujundid keel, mis kujutab aistinguid või kogemusi, millel pole füüsilist paralleeli, nagu ideed, kontseptsioonid või emotsioonid. See erineb konkreetsetest kujutistest, mis kirjeldavad füüsilisi objekte ja aistinguid, nagu värvid, helid ja kujundid. See erineb abstraktsest kujutavast kunstist, kuigi abstraktsel kunstil ja abstraktsel kujundil kirjanduses on ühine motivatsioon: väljendada midagi, mida ei saa visuaalsete või sensoorsete vahenditega tajuda. Kuigi enamik inimesi tõlgendab konkreetset sõna “kollane” üldiselt ühtemoodi, näiteks reageerib iga inimene sõnale “ebaloomulik” erinevalt. Kunstniku või kirjaniku väljakutse on edastada abstraktne idee viisil, mis edastaks kavandatud efekti enamikule või kogu publikule.
Keel on viis kogemuste ja ideede jagamiseks, ületades lõhe erinevate väljavaadete ja taustaga inimeste vahel. Füüsilisest maailmast pärit asju on suhteliselt lihtne väljendada; enamik inimesi suudab vähese vaevaga visualiseerida selliseid mõisteid nagu “püramiid”, “naine” ja “alligaator”. Abstraktsed mõisted on aga keerulisemad. Näiteks mõisted “muljet avaldav”, “ilus” ja “hirmutav” on subjektiivsed hinnangud, mida iga inimene tõlgendab erinevalt. Kirjanik, kes püüab neid mõisteid edasi anda, võib vajada soovitud efekti loomiseks valima teistsuguseid või täiendavaid sõnu.
Abstraktsed kujundid püüavad kirjeldada inimkogemuse tohutut avarust, mis ei piirdu ainult füüsilise maailmaga. See võib hõlmata selliseid mõisteid nagu “lõpmatus” ja “null”, jagatud ideid, nagu “vabadus” ja “põhjus”, ning kogemusi nagu “surm” ja “elevus”. Hoolimata sellest, et need on universaalsed mõisted, ei eksisteeri nende kirjeldamiseks universaalselt tunnustatud pilti või sensatsiooni. Teabekirjutajad, nagu ajakirjanikud ja teadlased, peavad abstraktsete mõistete täpseks kirjeldamiseks kasutama täpset keelt. Veenvatel kirjanikel, näiteks romaanikirjanikel, on teistsugune väljakutse: edastada oma tegelaste abstraktsed kogemused ja emotsioonid, et lugejad saaksid neid mõista ja neile isegi kaasa tunda.
Sõna “abstraktne” kasutatakse sageli 20. sajandi kujutava kunsti liikumiste, näiteks abstraktse ekspressionismi kirjeldamiseks. Maalikunstnikud ja teised kunstnikud loobusid kujutamistehnikatest, luues pilte, millel näiliselt ei olnud tegelikkusega mingit seost. Võib öelda, et nende ajendiks oli väljendada kontseptsioone ja kogemusi, millel puudus visuaalne paralleel, sarnaselt abstraktse kujundi kasutamisega kirjanduses. Kirjakeel on neil juhtudel visuaalse kunsti ees eelis; kirjanik, kes soovib väljendada kurbust, võib kasutada selliseid sõnu nagu “melanhoolia”, “lein” või “masendus”, muutes neid omadussõnade ja muude kirjeldavate terminitega. Kurbust kui kontseptsiooni väljendada soovival maalikunstnikul pole nii usaldusväärseid võtteid, millele tagasi pöörduda.
See ei tähenda aga, et abstraktsed kujundid visuaalses kunstis on tingimata juhuslikud. Abstraktse kunsti pioneerid, nagu Wassily Kandinsky, uurisid ideed, et mõned värvid, kujundid ja jooned võivad edasi anda kontseptsioone, millel puudub vastav füüsiline kujutis. Näiteks sakilised jooned võivad kujutada korratust või kaost, vihjates klaasikildudele, isegi kui publik ei teadnud seost teadlikult. Samal ajastul hakkasid varajased koomiksikunstnikud lehel kasutama oma abstraktset kujundit. Näiteks sõnast õhupall on saanud kõne mittevisuaalse kontseptsiooni laialt tunnustatud sümbol isegi väljaspool koomiksivaldkonda.