Lisalöökriistad – mida mõnikord nimetatakse ka lisalöökriistadeks, mänguasjadeks või heliefektideks – hõlmavad paljusid väiksemaid löökriistu ja eriti neid, mis ei ole orkestri jaoks standardsed. Kasutades löökpillide tippimise standardkategooriaid, võime öelda, et enamik abilöökriistadest on kas aerofonid – instrumendid, mis tekitavad heli õhu abil – või idiofonid – instrumendid, mis tekitavad heli läbi materjali, millest need on valmistatud, mitte välise mõju abil. heli tekitamise tööriist, nagu vibu või pilliroog.
Abilöökaerofonide hulka kuuluvad sireenid ja viled. See pillikomplekt kohandab peamiselt “pärismaailmast” pärit helisid orkestrikeskkonnaga. Mõned neist põhinevad hoiatushelidel. Viled võivad olla valmistatud plastikust, puidust või metallist. Mõned viled on ehitatud ühe helikõrguse jaoks, samas kui teistel on mitu helikõrgust.
Sireen on väikese paadi hoiatussignaal, milles helikõrgus tõuseb ja langeb. Abilöökpillide hulgas on ka realistliku kõlaga puksiir- ja veduriviled, mis on äratuntavad helina, mida me lasteraamatutes kirjutame “tšuhho”.
Lai valik linnuvilesid kuulub ka abilöökpillide kategooriasse. Nende hulka kuuluvad kägu, tuvi ja tuvi, ööbik, pasknäär ja harakas ning kägu. Ja siis on veel samba vile, mida mõnikord nimetatakse karnevalivileks – Brasiilia muusika oluline element, millel on kuni kolm tooni.
Abilöökpillide hulka kuuluvad idiofonid on erinevad ja käsitleme kolme põhirühma. Löökpillide idiofonid tekitavad haamri või peksjaga löömisel heli. Sellesse rühma kuuluvad Hiina või Korea templiplokid, puidust kambrid, mis on iseloomulikud viiekaupa, kõrgest madalani; kolmnurk, kolmnurga kujuline metallinstrument, mis on riputatud ja löödud metallpeksuga; ja puitklotsid, õõnsad piluavaga puitklotsid, sageli kolme kõrge, keskmise ja madala kaldega komplektides. Samuti on kaasas piduritrummel, auto tükk, mida saab mängida trummipulkadega, ja äikeseleht, mida võib peksa või raputada, et tekitada äikesetormi moodi heli.
Teine lisalöökpillikomplekti kuuluv idiofonide komplekt on kraabitud idiofonid. Sellel rühmal on põrkmehhanism, mis annab käepideme pööramisel metallist klõpsu; muusikasaag, helikõrgus pill, mida hoitakse põlvede vahel ja mida mängitakse viiulipoognaga; ja liivapaberiklotsid, puidust klotsid, millele on kinnitatud liivapaber ja mida hõõrutakse kokku, et tekiks kraapivat häält.
Lõpuks võime pöörduda raputatud idiofonide poole. Sellest abilöökpillide rühmast leiame ennekõike kõristid ja loksutajad – tahked kujundid, mis on täidetud lahtiste osakestega, mis tekitavad vastu külgi ja muid osakesi lüües häält. Sellesse rühma kuuluvad ka saanikellad, riideriba külge kinnitatud kellade komplekt ja tamburiin, mida saab raputades panna metallkettad kõlisema. Huvitav on see, et kui tamburiinil on pea ja seda lüüakse heli tekitamiseks, peetakse seda membraanifoniks, kuna toon tekib venitatud membraani vibreerimisel.